Olen jälle jõudnud lennukisse, seekord on marsruudiks Houston-Las Vegas. Lend peaks kestma ca 4 tundi ja just teatati, et stjuuardssid istuvad terve esimese poole, sest see saab olema pumpy... Ausalt, see ei tee mind väga rahulikuks enne lendu. Oh well...
Aga tuleme nüüd tagasi Houstoni juurde, et teha kokkuvõte eelnevast nädalast.
Houston on 2 miljoni elanikuga USA suuruselt neljas linn.
Tuntud on ta kui kosmoselinn (NASA keskuse pärast, mis seal asub) või energialinn (paljud õli või gaasiga seonduvad firmad pesitsevad seal).
Kes jälginud on, see teab, et veetsin selle nädala oma sugulaste juures - onutütar Eve elab seal koos oma abikaasa Maxi ja 5-aastase tütre Mariamiga (kes on täielik polüglott rääkides inglise, eesti, prantsuse ja araabia keelt!!!). Max on originally pärit Süüriast, kuid elanud kusagil 80ndatest USAs, seega ameeriklane. Elavad nad Houstoni parimas linnaosas, uptownis, the Gallerias, majas (millel on nimi :) ) - The Oxford. See 20. korruseline maja sarnaneb kohati hotellile, sest kui peauksest siseneda, tervitab sind vastuvõtulaud. Juhul kui sa seal ei ela, siis uuritakse, kuhu lähed ning helistatakse korterisse ette, et tema tuleb ja kas võib edasi lasta. Kui siseneda maa-alusest parklast, siis selleks et parklasse saada peab olema mingi magnetiga asi, et võred avaneksid ning kui auto pargitud, siis enne ei sa lifti kutsuda, kui teine magnet lifti nupu kõrvale pandud on. Võimalus on helistada vastuvõtulauda ning nemad saavad lifti alla saata, kuid õnneks on neil ka kaamera, seega nad näevad, kelle nad sisse lasevad. Veel on sellel kortermajal/hotellil oma mõnus lobby, raamatukogu, koosolekuruum, jõusaal, bassein, grillimisala tagaaias ja peoruum, kus vajadusel suurema koosolemise korraldada saab. Ei saa kurta igatahes! :)
Kohe üle tee asub kohe ka Maxi kontor. Maxil on oma business, mida ta ajab, seega graafik on tal flexible ja nii olid nad Evega mulle terve suure kultuuriprogrammi ette valmistanud.
Terve mo elu Houstonis oli tehtud lihtsamast lihtsamaks, ei olnud mul vaja muretseda söögi-joogi, elamise pärast ning sain endale tervenisti oma toa - elu nagu kuninga kassil! :)
(Era)kool
See nädal sain vaadelda Houstonit läbi pereinimeste silmade, seega jääb sinna sisse kindlasti ka ühe koolilapse elu, näide siis Mariami näol.
Nagu ma ka varem aru olen saanud, siis USAs (ja ka tegelikult mujal maailmas, Euroopas, eriti Prantsusmaal ja Hispaanias (source: mo sõbrad ja tuttavad seal maalt) ) ei suhtu inimesed väga hästi riigikoolidesse ning selleks, et korralik haridus saada, peab ikka lapse erakooli saatma. Minu arust Eestis veel lood nii hullud ei ole, pigem lihtsalt tead, mida eelistada (väikese riigi eelis?). Nii käib Mariamgi prantsuse erakoolis nimega Awty. Hetkel on pool õppetööst inglise keeles, teine pool prantsuse keeles. Esimesest klassist (või oli see järgmisest aastast) hakkavad enamus aineid ingl. keeles olema, paar loovainet jäävad prantsuse keeles, et keelt mitte kaotada.
Lapsi viiakse kooli loomulikult autodega, igas autos üks laps. Kooliväravas seisab politsei/turvamees, kes vaatab, et so autol ikka kooli silt akna küljes ripub (nagu Rootsi laevale sõidaks) ja siis saad sisse. Protseduur kooli ees on järgnev - väljas ootavad 4 õpetajat, kes võtavad vastu 4 autot korraga, igaühele üks auto. Teevad ukse lahti, aitavad lapse välja, võtavad käest kinni ja viivad sisse/kellegi järgmise juurde, kes on kõik lapsed kokku collectinud ja lapsed viiakse sisse. 4 autot sõidavad ära ja järgmised 4 ootejärjekorras kordavad sama protseduuri. Vastuvõtuaeg oli vist ca 30-40 minutit, selle ajaga peavad kõik lapsed ära toodud olema ja väravad suletakse.
Lapse koolist toomine on teine teema - eelnevalt ollakse valinud, kas tuuakse samamoodi, carpool või lähed klassiruumi järgi või pikapäevarühm või buss või muu taoline. Üksi last kuskile ei lasta, käib personaalne üleandmine.
Meie käisime Mariami klassist toomas, pidavat kiirem viis õhtul olema, sest carpooli järjekord pidi õhtuti venima.
Koolis saavad nad süüa, snäkke ooteks jmt. Tundub, et on tore, sest siiamaani Mariamile koolis meeldib. :)
Lisaks on neil olemas koolivorm, mis on mo arust väga lahe! Ahjaa, see ka, et umbes esimesse klassi minnes on Eestipärase koolikoti asemel hoopis reisikohvri laadne kott - et ei peaks raskeid õpikuid seljas vedama! ;) No OK, kohati tore ja mõistlik, siin, Houstonis, kus iga cm on asfalteeritud, aga kodumaal (eriti kodukohas) seda väga rakendada ei saaks. Ma lihtsalt ei kujuta end ette koolist tulemas selle kotiga, kõigepealt kitsasse bussi venitada ja siis 1,2 km üle põllu kodupoole lohistada... Kõigepealt teeks ma ära kõik kevad- ja sügiskünnid, lisaks annaks need rattad vist paari korraga alla. Vahendid tuleb ikka valida vastavalt oludele! ;)
Transport ja liiklus
Kõigepealt paar aastat tagasi kui ma Evega Houstoni teemadel suhtlesin, siis ta ütles, et inimesed siin jala ei käi ja ühistransporti ka ei ole... Siis ma mõtlesin küll, et no-noh, mis linn see siukene on. Nüüd aga nägin seda oma silmaga. Ühistransport mingis mõttes on küll olemas (METRO, mis on tegelikult buss), aga a) keegi ei sõida sellega (iga kord kui ma mõnda nägin, siis see kas oli täiesti tühi või max 2 inimest sees); b) seda on väga vähe. Lisaks on ka üks rong, mis sõidab ainult downtownis ühel sirgel tänaval tänava algusest selle lõppu ja kõik.
Max kommenteeris olukorda nii, et kuna kõigil on vähemalt üks auto, siis ühistransporti keegi ei vaja. Lisaks tekitaks see ainult probleeme, sest ühistranspordis liigub kõige rohkem vaeseid inimesi ning see tooks nad esiteks Houstonisse, teiseks aitaks neil liikuda linnas ringi ja "levida" teistesse piirkondadesse.
Seega - igaühel on auto (mitte pere peale üks), soovitatavalt korralik truck ning tööle sõidetakse enamasti üks inimene autos. Liiklus iseenesest on väga korralik, ei mingit signaalitamist või ülearu närvilist käitumist (sain ise ka sõita!). Liiklusmärgid on lihtsad, suured ja selged.
Kiirteed on võimsad - mitmerealised ja mitmekorruselised. Ei ole mingi ime olla samal ajal kuuerealisel ja kuuekorruselisel maanteesõlmel.. Kui tavaajal maanteel sõita, siis väga hullu liiklust ei ole, täiesti tavaline (ainult natuke suuremad möötmed teede puhul). Kui ma aga nüüd ära tulin, nägin mitmeid kilomeetreid pikka liiklusummikut 6-realisel kiirteel, kus kõik seisid ja tagant tuli autosid ainult peale... Huuh, seal küll ise olla ei tahaks. Asi oli aga selles, et eespool oli juhtunud liiklusõnnetus, mis tee ära blokkis.
Jalakäijaid liikluspildis ei ole. Ainult paar tükki mikro"rajoonis", kus tehistiik või purskkaev. Muul ajal on nii, et kui kuhugi minna tahad, siis ainult autoga või kui jalutama või jooksma minna, siis peab autoga parki sõitma, auto ära parkima ja seal oma tiirud ära tegema. Minu jaoks natuke naljakas... :) Oh well, ütleme siis teistsugune! :D
Samas-pakse inimesi ma ikka veel väga näinud ei ole! :)
Vibe
Houstoni juures on hämmastav see, kui uus kogu see linn on. Kõik ehitised on äsja valminud või näevad välja kenad. Lisaks on kõik kohad väga puhtad ja korras - ei mingit prügi ega rämpsu tänavatel, ei ühtegi kodutut (teooria ühistranspordist) tänavad samas piirkonnas on ühtselt kaunistatud (jah, kaunistatud!) Üks linnaosa olevat paar aastat tagasi ainult kaunistamiseks eraldanud suure summa raha, millega oma piirkonda dekoreerida -palmid, fancyd tänavalaternad, tänavasildid (vaata piltidelt), kaarjad something, something...
On olemas ainult ärirajoon, kust elu peale kella viite ning nädalavahetusteks kaob, on olemas äri ja elurajoone, kus kõrvuti pilvelõhkujad kontorihoonetega, natuke madalamad elamud ja täiesti madalad (paarikorruselised) poed, coffeeshopid, restoranid, väikesed rajoonikesed. Ühel ja samal ajal valdab sind tunne, et oled maailmalinnas, samal ajal Argentina kohvikus istudes tunne, nagu oleks Itaalias...
Lisaks elamurajoonid, uhkete villadega ja ameerikalikud Wisteria Lane tänavakesed. Enamikel majadel on ikka bassein tagaaias ja muidu suur avar maja. Ühes, kus mina käisin, oli maja nii suur, et pere ise elas ainult alumisel korrusel, kus oli üüratu suur köök baariletiga, söögitoa sopistus + elutuba köögis ning teine söögituba ning elutuba veel. Lisaks piljardilaud ja jaqusie. Ülemisel korrusel oli lapse mängutuba ja veel 3 või 4 tühja magamistuba.
Kontorihooneid on palju, sest Houston on tuntud kui õli ja gaasi pealinnana (lisaks NASA linnale). Igal endast vähegi lugupidaval õli/gaasiga tegeleval firmal on seal kas lihtsalt kontor või isegi peakontor. Siittulenevalt ka põhjus, miks kokkuhoidlikult ning energiasäästlikult väga inimesed ei mõtle. Pappi tundub piisavalt olevat ja rahad liiguvad.
Ühesõnaga, linn on puhas, rikas, ärile keskendunud ning hästi edasijõudnud.
Inimesed
Kohati jääb mulje, et Houstonis elavadki ainult vaprad ja ilusad (or rikkad ja ilusad). Igaühel on mingi oma business, kõik on korralikud tööinimesed ja niisama ringi luuserdajaid ei leidu. Võib-olla liikusin ma vaid õigetes ringkondades, kuid tõepoolest, nii mulle tundus. Sõbralikud, naeratavad, ameerikalik small-talk. Superhea oli siin, et olin koos Eve ja Maxiga, kes mulle kohaliku elu insight'i tutvustasid! :)
Toit
See nädal sain hästi süüa, mom would be proud of me. :) Houstonis peaks olema üle 15 000 restorani, kohviku või söögikoha, seeg kohti, kuhu minna on, aga see-eest on raskem teha valikut, kuhu täpselt. Well, õnneks it was taken care ja ma ei pidanud oma pead selle üle murdma...
Nagu ikka, siis väga palju kodus söömise kultuuri pole, samas hommikusöögi tegime vähemalt kodus, sest kooliealine laps ikka peab midagi enne minekut sööma ja nii söime köik. Välja sööma minnes on pakkuda igat sorti toitu - araabia, argentiina, mehhiko, hiina, jaapani jne, jne, neid võibki lugema ju jääda. Ja kuna suid, mida toita on palju, siis edukalt tegutsevad neist vist enamik. Kui kuulsas Pappasitos tex-mex toitu söömas käisime, siis mõtlesin sellele, et kuidas nad saavad endale lubada värske leiva küpsetamist päris tulega ahjus, et alati oleks kliendile pakkuda otse ahjust tulnud tortillasid.. Samas jälle, USAs on kindel, et keegi sul sööma tuleb ja kliente on palju, Eestis aga tuleks võib-olla ainult mõned. Well, roughly 1/100le. Ja nii saabki kvaliteedi taset tõsta!
Eelarve
Ngu juba mainitud, siis seekord mul palju endal mutseda vaja ei olnud. Ainukesed kulud olid
10/01/2013
20$ viisa abi, isegakanud "ärimees"
14/01/2013
30$ Hiina viisa
40$ ravimid
5$ postkaardid
Kokku Houstonis 95$
See läks hästi, nüüd saan endale lausa hostelit natuke äkki lubada? :)
Üleüldiselt Houstonist - mõnus linn, kena ja puhas. Võiks tagasi minna, relaxima ja shoppama. Elada oleks vist raskem, sest natuke liiga artificial tundub mulle ja lõpuks tüütaks vist ära (olen vist mingi maakas? :D )
Aga olgu, järgmine postitus juba vähem kui nädala pärast ja seda juba peopealinnast Las Vegasest Nevadas! ;)
Olge mõnusad, ma püüan ka olla! :)
Ciao,
Jaana
No comments:
Post a Comment