3. Las Vegas

No täiesi uskumatu, et ma ei ole blogisse mitte kui midagi kirjutanud alates sellest, kui Las Vegasasse jõudsin! Kohati on mul seepärast tõsised süümekad, samas ei ole ka. Kui sul on ikka võimalus koos hängida ja ägedaid retki ette võtta ilmatu lahedate inimestega, siis ninapidi iPadis istumine oleks lausa patt. Kohati olen ka pattu teinud (sest videosid ma ikka USA ajal klopsisin), aga teadaolevalt võtab kirjutamine veel rohkem aega, seega seda ei ole teinud.

Aga mis siin ikka heietada, kokkuvõte tahab tegemist, alustagem siis algusest.

Vegasesse jõudnud, läksin oma hostelisse, Hostel Cat'i, ning mul ei olnud absoluutselt mingeid ootusi. Ei ole ma suur hasartmängur ning alkoholi tarbida ma nädal aega ei tohtinud, kuna sain Houstonist antibiootikumikuuri peale. Seega oletasin, et teen LVle 3 päevaga tiiru peale ning lähen edasi Los Angelesse. Mis aga juhtuma hakkas oli hoopis vastupidine! Juba esimesel õhtul üllatas hostel oma ühisactivityga - 5$ gambling tour, mille eest viidi meid kasiinodesse, kust saime "tasuta raha", et mängida. Lisaks õpetati, kuidas tasuta jooke saada (teeskle, et mängid, või siis mängigi, aga hästi aeglaselt, mingi aja pärast tuleb ettekandja ja võtab sult joogitellimuse, jook on tasuta, aga ettekandjale peab jotsi jätma (see on niikuinii a must) at least 1$ per drink). Lihtne. Enne veel kui pidu hakkas, koguti kõik inimesed kokku (ca 15-20-25) ja kamandati valgesse mikrobussi, mille tagumised istmed olid välja võetud ja suur madrats asemele pandud, lükati uks tagant pauguga kinna ja hüüti: "Mexicos näeme, hahaaa!" Tegelikult oli hästi korraldatud üritus backpackeritele, kel palju raha ei ole, aga lõbutseda ikka tahavad. :) Lisaks see alguse bussireis oli ühendav (seda kõige otsesemas tähenduses). Kui sa ikka kellelgi juba süles istud (ruuminappuse töttu), siis pead ikka ju omavahel rääkima hakkama! :)

Teine päev Vegases oli vaikselt grupi moodustamise päev - ja selleks, et mitte gruppi kuuluda, pidi ikka väga antisotsiaalne olema (mul see ei õnnestunud, kui väga ma ka ei üritanud... :D ). Reisivad inimesed on tavaliselt väga avatud, nendega on kerge ühiseid teemasid leida ning asju arutada.
Igatahes lasin ma hommikul jutu liikvele, et tahaksin Grand Canyonit külastada autoga, et ei tea, kas keegi tahaks veel kaasa tulla, et auto cost'e jagada. Bussiekskursioonid olid ka saadaval, aga need algasid 100$ per person! Suht kallis, autoga oleks odavam tulnud! Päeval linnapeal jalutades mõtlesin, et oleks äge, kui saaksime kokku 8 inimest, et minivan võtta, kavatsesin koju minnes selle ideega lagedale tulla. Tagasi hostelisse jõudnuna aga avastasin, et teised olid juba sellele möelnud, sest soovijaid oli päris suur punt! Tegin siis õhtul bookingud ära (panime auto mo krediitkaardile, aga ühe Aussi poisi nimele, sest ta oli üle 25 ja siis on odavam autot rentida). Kõik olid hullult äksi täis järgmise päeva road-tripi pärast, tänasid mind hea idee eest ja tuju oli laes (ofc includis ka see õhtu activitied - Vanalinna pubituur).
Vahepalaks: mo hüüdnimeks sai sujuvalt Estonia
1. Sest ma olin ainuke eestlane ja seda oli kergem meelde jätta
2. Üks Aussi tüdruk arvaski, et mo nimi on Estonia
3. Kõlas palju lahedamalt
Järgmise päeva hommikul töime oma Chevreolet minibussi ära, pakkisime pohmellis inimesed peale ja hakkasime GC poole sõitma... Sõitsime palju ja nägime palju ilusaid kohti (k.a. Hoover Dam), aga ainuke koht kuhu me ei jõudnud oli GC. Nii väiksest asjast on ju kerge mööda sõita. Möödusime West Rimi sildist ning arvasime, et küll tuleb uus koht, kust sinna pöörata. 40 miili hiljemaga ei olnud sellest kippu ega kõppu. Paistis ainult turistiinfo silt. Otsustasime sealt siis teed küsida, aga otseloomulikult asus see teelt veel 4 miili eemal! Kui me selle maa olime maha sõitnud, avastasime end keset kõrbe asuvast mahajäetud külakesest ning turismiinfo majake nägi pigem välja kui Tõnija pood kui kireva Vegase lähiümbruses asuda võiv infopunkt. Igaks juhuks küsisime ikka, kas oleme turistiinfos. Peale jaatavat vastust uurisime GC kohta ning saime teada, et oleme lootusetult hiljaks jäänud - West Rimile lasti viimane auto 0,5 h tagasi ning South Rimile sõitmiseks kuluks antud punktist veel 5 tundi!! Sellest heidutamata otsustasime kõrbekülas natuke ringi vaadata, mis võiks veel hullamaks minna? Well, Tondilinn oli omamoodi äge. Seal olles kõnetas üht meie seltsilist kohalik küla/linnakodanik. Kutsus meid endale külla, tal olevat kodus catery (kassikodula? :D ) koos 240 kassiga! Jah, see oli ainuõige otsus sel päeval, et talle külla läksime ja seda hullumeelsus nägime! Crazy, lihtsalt liiga crazy!! Koju jõudes me autot tagastada ei saanud, sest oli liiga hilja ning jäi diil, et Aussi poiss tagastab auto järgmine hommik üksinda.

Järgmine hommik jalustasin mina kohvikusse, kirjutasin postkaarte ja nautisin ilusat ilma. Hostelisse tagasijõudnuna aga avastasin, et auto oli endiselt seal. Hoovist leidsin kõik mureliku ilmega istumas ning kuulsin lugusid, millest ma eelmine õhtu ilma olin jäänud (sest olin sõitmisest liiga väss, et välja minna) - nimelt sattus Bakes vanglasse ning ei saanud seetõttu autot tagastada. Jeap, many more thing happened, aga see oli miskit, mida keegi väga ei biitinud..

Üleüldiselt juhtus Vegases palju asju, mida kõike pole vist mõtet kirja panna. Fakt on see, et pidin jääma sinna ainult 3ks päevaks, kuid jäin hoopis nädalaks! See peaks ütlema nii mõndagi. :)

Grand Canyonisse jõudsin ka, sest ei tahtud ju ometigi USAst lahkuda enne, kui see ilmaime nähtud on. Võtsime uuesti rendiauto ning seekord asusime teele juba varahommikul ning siht oli väga selge! Pean ütlema, et see oli seda väärt! :)

Elu LVs ei ole väga kallis, juhul kui mitte gamble'da. Toiduga on nii nagu igas kohas - saab kallilt, aga kui väga vaja, siis saab ka odavalt. Millele kulub on autorent, aga siiski tuli see odavam kui võtta tavaline bussituur GCsse, lisaks oli meil palju põnevam. Majutus on ka suur kulugrupp, kuid siiski on see kõige odavam koht USAs.

Siin siis Las Vegase kulud äratooduna:
16/1/13
2$ buss
96$ hostel
11$ pood (söök, kohv, souv.)
109$

17/1/13
7$ 7/11 kohv, sai, vesi
2$ cola
1,60$ Lipton (kes ostab Las Vegases teed, aaah?) :D
1$ Hc üritus

18/1/13
2$ buss autorenti
24$ autorent + kütus
5$ McDonald's
2$ vesi
0,50$ postkaardid
5$ BBQ hostelis
60$ autorent teiseks päevaks
98,50$

19/1/13
10$ Starbucks
23$ Stratosphere
10$ pizza
10$ õhtuõlu
5+5$ takso
10$ kasiino (!)
15$ hostel
88$

20/1/13
70$ Grand Canyon kulud
10$ hommikusöök
7$ lõuna
1$ õhtusöök
9$ suveniirid
97$

21/1/13
52$ auto + kütus
12$ burger
10$ car food
13$ McD
30$ hostel in San Francisco
187$

Las Vegas total (6 päeva) 518$

Suuremad kulugrupid:
Majutus: 111$
Toit: 105$
Transport: 220$
Muu: 82$

2. Houston

Tsauki-tsauki!

Olen jälle jõudnud lennukisse, seekord on marsruudiks Houston-Las Vegas. Lend peaks kestma ca 4 tundi ja just teatati, et stjuuardssid istuvad terve esimese poole, sest see saab olema pumpy... Ausalt, see ei tee mind väga rahulikuks enne lendu. Oh well...

Aga tuleme nüüd tagasi Houstoni juurde, et teha kokkuvõte eelnevast nädalast.

Houston on 2 miljoni elanikuga USA suuruselt neljas linn.
Tuntud on ta kui kosmoselinn (NASA keskuse pärast, mis seal asub) või energialinn (paljud õli või gaasiga seonduvad firmad pesitsevad seal).

Kes jälginud on, see teab, et veetsin selle nädala oma sugulaste juures - onutütar Eve elab seal koos oma abikaasa Maxi ja 5-aastase tütre Mariamiga (kes on täielik polüglott rääkides inglise, eesti, prantsuse ja araabia keelt!!!). Max on originally pärit Süüriast, kuid elanud kusagil 80ndatest USAs, seega ameeriklane. Elavad nad Houstoni parimas linnaosas, uptownis, the Gallerias, majas (millel on nimi :) ) - The Oxford. See 20. korruseline maja sarnaneb kohati hotellile, sest kui peauksest siseneda, tervitab sind vastuvõtulaud. Juhul kui sa seal ei ela, siis uuritakse, kuhu lähed ning helistatakse korterisse ette, et tema tuleb ja kas võib edasi lasta. Kui siseneda maa-alusest parklast, siis selleks et parklasse saada peab olema mingi magnetiga asi, et võred avaneksid ning kui auto pargitud, siis enne ei sa lifti kutsuda, kui teine magnet lifti nupu kõrvale pandud on. Võimalus on helistada vastuvõtulauda ning nemad saavad lifti alla saata, kuid õnneks on neil ka kaamera, seega nad näevad, kelle nad sisse lasevad. Veel on sellel kortermajal/hotellil oma mõnus lobby, raamatukogu, koosolekuruum, jõusaal, bassein, grillimisala tagaaias ja peoruum, kus vajadusel suurema koosolemise korraldada saab. Ei saa kurta igatahes! :)
Kohe üle tee asub kohe ka Maxi kontor. Maxil on oma business, mida ta ajab, seega graafik on tal flexible ja nii olid nad Evega mulle terve suure kultuuriprogrammi ette valmistanud.
Terve mo elu Houstonis oli tehtud lihtsamast lihtsamaks, ei olnud mul vaja muretseda söögi-joogi, elamise pärast ning sain endale tervenisti oma toa - elu nagu kuninga kassil! :)

(Era)kool
See nädal sain vaadelda Houstonit läbi pereinimeste silmade, seega jääb sinna sisse kindlasti ka ühe koolilapse elu, näide siis Mariami näol.
Nagu ma ka varem aru olen saanud, siis USAs (ja ka tegelikult mujal maailmas, Euroopas, eriti Prantsusmaal ja Hispaanias (source: mo sõbrad ja tuttavad seal maalt) ) ei suhtu inimesed väga hästi riigikoolidesse ning selleks, et korralik haridus saada, peab ikka lapse erakooli saatma. Minu arust Eestis veel lood nii hullud ei ole, pigem lihtsalt tead, mida eelistada (väikese riigi eelis?). Nii käib Mariamgi prantsuse erakoolis nimega Awty. Hetkel on pool õppetööst inglise keeles, teine pool prantsuse keeles. Esimesest klassist (või oli see järgmisest aastast) hakkavad enamus aineid ingl. keeles olema, paar loovainet jäävad prantsuse keeles, et keelt mitte kaotada.
Lapsi viiakse kooli loomulikult autodega, igas autos üks laps. Kooliväravas seisab politsei/turvamees, kes vaatab, et so autol ikka kooli silt akna küljes ripub (nagu Rootsi laevale sõidaks) ja siis saad sisse. Protseduur kooli ees on järgnev - väljas ootavad 4 õpetajat, kes võtavad vastu 4 autot korraga, igaühele üks auto. Teevad ukse lahti, aitavad lapse välja, võtavad käest kinni ja viivad sisse/kellegi järgmise juurde, kes on kõik lapsed kokku collectinud ja lapsed viiakse sisse. 4 autot sõidavad ära ja järgmised 4 ootejärjekorras kordavad sama protseduuri. Vastuvõtuaeg oli vist ca 30-40 minutit, selle ajaga peavad kõik lapsed ära toodud olema ja väravad suletakse.
Lapse koolist toomine on teine teema - eelnevalt ollakse valinud, kas tuuakse samamoodi, carpool või lähed klassiruumi järgi või pikapäevarühm või buss või muu taoline. Üksi last kuskile ei lasta, käib personaalne üleandmine.
Meie käisime Mariami klassist toomas, pidavat kiirem viis õhtul olema, sest carpooli järjekord pidi õhtuti venima.
Koolis saavad nad süüa, snäkke ooteks jmt. Tundub, et on tore, sest siiamaani Mariamile koolis meeldib. :)
Lisaks on neil olemas koolivorm, mis on mo arust väga lahe! Ahjaa, see ka, et umbes esimesse klassi minnes on Eestipärase koolikoti asemel hoopis reisikohvri laadne kott - et ei peaks raskeid õpikuid seljas vedama! ;) No OK, kohati tore ja mõistlik, siin, Houstonis, kus iga cm on asfalteeritud, aga kodumaal (eriti kodukohas) seda väga rakendada ei saaks. Ma lihtsalt ei kujuta end ette koolist tulemas selle kotiga, kõigepealt kitsasse bussi venitada ja siis 1,2 km üle põllu kodupoole lohistada... Kõigepealt teeks ma ära kõik kevad- ja sügiskünnid, lisaks annaks need rattad vist paari korraga alla. Vahendid tuleb ikka valida vastavalt oludele! ;)

Transport ja liiklus
Kõigepealt paar aastat tagasi kui ma Evega Houstoni teemadel suhtlesin, siis ta ütles, et inimesed siin jala ei käi ja ühistransporti ka ei ole... Siis ma mõtlesin küll, et no-noh, mis linn see siukene on. Nüüd aga nägin seda oma silmaga. Ühistransport mingis mõttes on küll olemas (METRO, mis on tegelikult buss), aga a) keegi ei sõida sellega (iga kord kui ma mõnda nägin, siis see kas oli täiesti tühi või max 2 inimest sees); b) seda on väga vähe. Lisaks on ka üks rong, mis sõidab ainult downtownis ühel sirgel tänaval tänava algusest selle lõppu ja kõik.
Max kommenteeris olukorda nii, et kuna kõigil on vähemalt üks auto, siis ühistransporti keegi ei vaja. Lisaks tekitaks see ainult probleeme, sest ühistranspordis liigub kõige rohkem vaeseid inimesi ning see tooks nad esiteks Houstonisse, teiseks aitaks neil liikuda linnas ringi ja "levida" teistesse piirkondadesse.
Seega - igaühel on auto (mitte pere peale üks), soovitatavalt korralik truck ning tööle sõidetakse enamasti üks inimene autos. Liiklus iseenesest on väga korralik, ei mingit signaalitamist või ülearu närvilist käitumist (sain ise ka sõita!). Liiklusmärgid on lihtsad, suured ja selged.
Kiirteed on võimsad - mitmerealised ja mitmekorruselised. Ei ole mingi ime olla samal ajal kuuerealisel ja kuuekorruselisel maanteesõlmel.. Kui tavaajal maanteel sõita, siis väga hullu liiklust ei ole, täiesti tavaline (ainult natuke suuremad möötmed teede puhul). Kui ma aga nüüd ära tulin, nägin mitmeid kilomeetreid pikka liiklusummikut 6-realisel kiirteel, kus kõik seisid ja tagant tuli autosid ainult peale... Huuh, seal küll ise olla ei tahaks. Asi oli aga selles, et eespool oli juhtunud liiklusõnnetus, mis tee ära blokkis.
Jalakäijaid liikluspildis ei ole. Ainult paar tükki mikro"rajoonis", kus tehistiik või purskkaev. Muul ajal on nii, et kui kuhugi minna tahad, siis ainult autoga või kui jalutama või jooksma minna, siis peab autoga parki sõitma, auto ära parkima ja seal oma tiirud ära tegema. Minu jaoks natuke naljakas... :) Oh well, ütleme siis teistsugune! :D
Samas-pakse inimesi ma ikka veel väga näinud ei ole! :)

Vibe
Houstoni juures on hämmastav see, kui uus kogu see linn on. Kõik ehitised on äsja valminud või näevad välja kenad. Lisaks on kõik kohad väga puhtad ja korras - ei mingit prügi ega rämpsu tänavatel, ei ühtegi kodutut (teooria ühistranspordist) tänavad samas piirkonnas on ühtselt kaunistatud (jah, kaunistatud!) Üks linnaosa olevat paar aastat tagasi ainult kaunistamiseks eraldanud suure summa raha, millega oma piirkonda dekoreerida -palmid, fancyd tänavalaternad, tänavasildid (vaata piltidelt), kaarjad something, something...
On olemas ainult ärirajoon, kust elu peale kella viite ning nädalavahetusteks kaob, on olemas äri ja elurajoone, kus kõrvuti pilvelõhkujad kontorihoonetega, natuke madalamad elamud ja täiesti madalad (paarikorruselised) poed, coffeeshopid, restoranid, väikesed rajoonikesed. Ühel ja samal ajal valdab sind tunne, et oled maailmalinnas, samal ajal Argentina kohvikus istudes tunne, nagu oleks Itaalias...
Lisaks elamurajoonid, uhkete villadega ja ameerikalikud Wisteria Lane tänavakesed. Enamikel majadel on ikka bassein tagaaias ja muidu suur avar maja. Ühes, kus mina käisin, oli maja nii suur, et pere ise elas ainult alumisel korrusel, kus oli üüratu suur köök baariletiga, söögitoa sopistus + elutuba köögis ning teine söögituba ning elutuba veel. Lisaks piljardilaud ja jaqusie. Ülemisel korrusel oli lapse mängutuba ja veel 3 või 4 tühja magamistuba.
Kontorihooneid on palju, sest Houston on tuntud kui õli ja gaasi pealinnana (lisaks NASA linnale). Igal endast vähegi lugupidaval õli/gaasiga tegeleval firmal on seal kas lihtsalt kontor või isegi peakontor. Siittulenevalt ka põhjus, miks kokkuhoidlikult ning energiasäästlikult väga inimesed ei mõtle. Pappi tundub piisavalt olevat ja rahad liiguvad.
Ühesõnaga, linn on puhas, rikas, ärile keskendunud ning hästi edasijõudnud.

Inimesed
Kohati jääb mulje, et Houstonis elavadki ainult vaprad ja ilusad (or rikkad ja ilusad). Igaühel on mingi oma business, kõik on korralikud tööinimesed ja niisama ringi luuserdajaid ei leidu. Võib-olla liikusin ma vaid õigetes ringkondades, kuid tõepoolest, nii mulle tundus. Sõbralikud, naeratavad, ameerikalik small-talk. Superhea oli siin, et olin koos Eve ja Maxiga, kes mulle kohaliku elu insight'i tutvustasid! :)

Toit
See nädal sain hästi süüa, mom would be proud of me. :) Houstonis peaks olema üle 15 000 restorani, kohviku või söögikoha, seeg kohti, kuhu minna on, aga see-eest on raskem teha valikut, kuhu täpselt. Well, õnneks it was taken care ja ma ei pidanud oma pead selle üle murdma...
Nagu ikka, siis väga palju kodus söömise kultuuri pole, samas hommikusöögi tegime vähemalt kodus, sest kooliealine laps ikka peab midagi enne minekut sööma ja nii söime köik. Välja sööma minnes on pakkuda igat sorti toitu - araabia, argentiina, mehhiko, hiina, jaapani jne, jne, neid võibki lugema ju jääda. Ja kuna suid, mida toita on palju, siis edukalt tegutsevad neist vist enamik. Kui kuulsas Pappasitos tex-mex toitu söömas käisime, siis mõtlesin sellele, et kuidas nad saavad endale lubada värske leiva küpsetamist päris tulega ahjus, et alati oleks kliendile pakkuda otse ahjust tulnud tortillasid.. Samas jälle, USAs on kindel, et keegi sul sööma tuleb ja kliente on palju, Eestis aga tuleks võib-olla ainult mõned. Well, roughly 1/100le. Ja nii saabki kvaliteedi taset tõsta!

Eelarve
Ngu juba mainitud, siis seekord mul palju endal mutseda vaja ei olnud. Ainukesed kulud olid

10/01/2013
20$ viisa abi, isegakanud "ärimees"

14/01/2013
30$ Hiina viisa
40$ ravimid
5$ postkaardid

Kokku Houstonis 95$

See läks hästi, nüüd saan endale lausa hostelit natuke äkki lubada? :)

Üleüldiselt Houstonist - mõnus linn, kena ja puhas. Võiks tagasi minna, relaxima ja shoppama. Elada oleks vist raskem, sest natuke liiga artificial tundub mulle ja lõpuks tüütaks vist ära (olen vist mingi maakas? :D )

Aga olgu, järgmine postitus juba vähem kui nädala pärast ja seda juba peopealinnast Las Vegasest Nevadas! ;)

Olge mõnusad, ma püüan ka olla! :)

Ciao,
Jaana

1. New York

Olen lennukis, teel New Yorgist LGA lennujaamast Houstonisse (HOU), vahemaandumisega St. Louises.
(Oh no, just oli ilge turbulents... Hirm peal korraks)

Oma reisi alustasin täpselt nädal aega tagasi, mil lendasin Tallinnast Riiga ning järgmine hommik Riia-Stockholm-New York. Nüüd, nädal aega hiljem tundub olevat täpselt öige aeg kokkuvõtteid teha sihtunktist, mis just selja taha jäi.

New Yorgis veetsin täpselt 6 päeva, mille sisse jäi kõiksugu tegevusi -vaatamisväärsused, kohvikud, restoranid, baarid, klubid, uute inimestega tutvumine, rohkelt linnas niisama ringi uitamist jne. Kes muidu jälgib mo tegemisi, see teab, et pean ka videoblogi ning olen igaõhtuselt oma tegevused kokku võtnud. Küll aga pean ma ütlema, et seda tehes ei tunne ma end kõige mugavamalt - ikkagi nats uus, harjumatu ning tunnen end krampis olevat. Kergem oleks kellegagi kaamera ees dialoogi pidada. :) Aga ehk läheb paremaks, sest pean ausalt tunnistama, et see ikkagi on kiirem variant, kui iPadil blogi kirjutamine (kuigi kirjutada mulle meeldib).

(külm higi katab mo käsi, sest turbulents on võimas ning just paluti meeskonnal istuma minna)

New York - linn, mis kunagi ei maga. Suur õun... Mind tervitas see 8 miljoni elanikuga metropolitan külmalt ja seda sõna kõige otseses mõttes. Kuna minu reisi 15 sihtpunktist ainult 1, New York, oli jahedama ilmaga, siis ega mul ju head külma ilma varustust kaasas ka ei olnud - ainult kevad/sügis jope ning üks paar pikki pükse. Nii värisesingi esimesed päevad nagu haavaleht ning olin suhteliselt õnnetu. Mul on lihtsalt selline viga, et kui mul on külm, siis mo aju külmub, tuju läheb kehvaks ning üleüldiselt olen üks pahur tegelane (see ei kehti siis, kui õues on -20* aga olen soojalt riides).
Lisaks külmale ilmale ja peldikule, kus ma CSsin, tuli välja, et mo vöörustaja on suuremat sorti creep.
Seega, paar esimest päeva NYs ei olnud just kõige meeldivamad ning oli isegi selline tunne, et sinna küll tagasi minna ei taha. Õnneks aga olukord hiljem muutus.

(ok, how bad idea it is to go to the airplane's toilet on your bare foot???)

Inimesed meie ümber
Kas ma olen kunagi rääkinud, kui olulised on minu jaoks inimesed, kes mo ümber on? Ma täielikult pooldan seda, et ütle mulle, kes on so sõbrad ja ma ütles sulle, kes oled sina. Ja ma olen lihtsalt niiiiii (lõpmatuse märk) tänulik oma sõpradele, kes on sellised olnud nagu nad on - positiivsed, tegusad, tegijad, õnnelikud, entusiastlikud jne! No wining! Kui on takistus ees, siis ei ole nii, et mis nüüd saab. On hoopis kiire arutelu, et mismoodi saab (ikka edasi). Kui nemad siuksed ei oleks, siis ilmselt oleksin endiselt kuskil Kalju külas (mitte et seal halb oleks) doing nothing ja complainimas s*ta Eesti elu üle. Ühesõnaga, mul on kõige ägedamad sõbrad!
Igatahes, inimesed sinu ümber tulevad ja lähevad, osad ka jäävad. Usun, et iga inimene õpetab sulle midagi. Mõni õpetab, et seda tüüpi inimestega mitte enam tegemist teha. Ja aeg, mis sa oled kusagil veetnud on enamjaolt hinnatav sinu ümbruses olevate inimeste järgi.
Tulles tagasi New Yorki, siis nagu juba eelpool mainisin, osutus minu esimene vöörustaja täielikuks creep'iks ning seetõttu tekkis ka teatud vastumeelsus New Yorki suhtes. Õnneks aga peale seal välja kolimist kohtusin juhuslikult (Facebook on ikka täitsa kasulik mõnikord) oma tuttavaga Austriast, kellega koos olime Taanis Erasmuse vahetust teinud. Saime ka tol ajal päris hästi läbi ning Times Square'l kohvile minna oli ikka päris äge! Kogu reis võttis kohe uue pöörde. Lisaks tutvusin tema sõpradega, kellega hiljem õhtusöögile läksime ning tuju läks kohe paremaks. Lahedad kutid, rentisid lennuki (mitte auto), sest üks neist oli piloot ja trippisid Floridas ringi. :)
Järgnevad 3 päeva elasin Tai päritolu Taani tüdruku juures (kolis Taani 5 aastasena) Brooklynis. Alguses oli täitsa OK, tsillisime koos linnas ringi ja oli lõbus. Aa no olgem ausad, tegelikult on ikkagi päris raske sobitada ajakavasid, kui üks tahab 12ni magada, teine juba kell 9 majast välja minna, et vaatamisväärsustega tutvuda. Minu poolest on täitsa OK, kui ma omaette linnapeal jalutamas käiks, aga ma ei viitsi oodata teise inimese järgi, kelle tegelikult ei ole samasugust kiiret (äralend paari päeva pärast), aga kes ikkagi viisakusest pakub end kaasa. Mul oli ikkagi ju mingi check-list, mida ma näha tahtsin. Seepärast tundisin end natuke kammitsetuna. Oh well, seda ma ju ometi teadsin, kuid ikkagi savesin oma 100$ ...
Kui rääkida inimestest in general, siis pean ütlema, et olin positiivselt üllatunud, et kõik olid sõbralikud ja abivalmis (kui ma lugematu arv kordi küsisin, kust kuhu ma minema peaks.. :D ) Hea on see, et tegu on ikkagi inglisekeelse riigiga, seega saad kõigest aru, mis toimub ja inimesed saavad ka sinust aru (enamjaolt - kui sa just valesse linnaossa sattunud pole).

Metroo
Teate, mulle tegelikult metroo meeldib. See on lihtne ja selge ning suhteliselt odav. Nats räpane, aga mitte hullem kui Tallinna ühistransport. Üks ots (ükskõik kui kaugelt kui kaugele, as far it's in the same direction) maksab 2,25$ ja see kehtib nii metroos kui bussides kuni 2 tundi. Peale seda pead uuesti maksma. On ka 7-päeva kaart (30$) ja kuukaart (hinda ei mäleta).
Aga jah, selguse kohapealt - hea ja arusaadav kaart ning peale natukest aega katsetamist/sõitmist saab ilusti selgeks. Eks iga asjaga ju läheb alguses aega, seega ei saa eeldada, et ma lendan platsi ja juba tean, kust kuhu miski sõidab. Aga peale 6 päeva võin küll öelda, et teadsin ma suht täpselt, kuidas liigelda! :)

Tänavate nummerdamine
Harjumatu. Kuigi ma näen selles süsteemi, siis minu jaoks töötab vana hea tänavate nimetamine paremini. Kes millega harjunud on. :)

Atmosfäär/vibe
Millegi pärast arvasin ma, et New Yorkis on natuke rohkem seda "midagi". Ootused olid ülikõrged, aga kohale jõudes reaalsus didn't meet the expectations. Oh well, mis ma ikka teha saan.
Ootasin ju uptight inimesi jooksmas üle tee, haaramas taksot olles ise ikka sama vaprad ja ilusad, aga mida ma nägin oli nothing! Hea kui paar inimest oli korraliku mantli või ülikonnaga (ja me ei räägi metroost, me räägime Manhattani alast), kõik ülejäänud olid väga casual... Ei tea, kastalv on siin ka oma töö teinud?
Igatahes, see mida ma siia otsima tulin, seda ma ei leidnud (prale vaatamisväärsuste).

(piloot just laulis lustaka "Tänan, et meiega lendasite" tänulalu enne maandumist :D )

Vaatamisväärsused
Eks neid ole kindlasti rohkem, kui mina ära vaadata jõudsin, kuid minu bucket listis olid siis järgnevad:
Linnavaade kas Rocafellar Centeri või Empire State Buildingu katuselt. Käisin Rocafellar Centeri katusel (on top of the Rock), sest see oli odavam (25$ 45$ asemel), 360* vaade ja sealt nägi ka imeilusti Empire State Buildingut. (ok, the truth is that tegelikult sattusin sinna ette puhtjuhuslikult enne ESBd, seega läksin sinna). Oma kavala võtte tõttu sain näha nii päevast kui öist vaadet, st. läksin just piisava ajavaruga enne päikeseloojangut. :) pildid on superilusaf, aga kvaliteet ei ole parim.
Times Square - nii öine kui päevane. Seda ei oskagi kohe kuidagi kommeteerida. Minu arust ei ole see midagi nii erilist, eriti päeval. Öösel veel, siis on seal palju linnatulesid ning blinkivaid lampe, aga muidu - lihtsalt üks üleshaibitud koht. Lisaks on see nii inimesi täis, et liikuda ei saa. Palju poode, palju inimesi. Muidu nagu iga teine linnaosa tänav, aga üks positiivne teistest eristav asi - vähemalt on mingigi läbiv joon reklaamil, mis niiväga silma ei kriibi (pean silmas seda, et igal pool mujal on iga putka omamoodi, kel jõulutuled kaunistuseks, kel käsitsi joonistatud smt, kel midagi muud, lisaks on suht räpane). Times Squarel on küll väga kirju, aga tavaplakateid või stiiliüllatusi ei näe.
Siittulenevalt tahtsingi välja tuua, miks mulle ka algul NYs ei meeldinud. Nimelt ei talu ma seda, kui inimesed niisama tänaval hängivad (jou-jou tüüpi) ja seda, kui need minipoed igal pool on, kus üks müüja mustem junn kui teine. Ja see stiilitus... Linnapilt on kohe kole mo jaoks ja ebaturvaline (ok, ma võin veider tunduda, aga that's just me). Eks ma tean, et igal pool ei ole selline, aga siiski, see, kus ma olin, kindlasti ma elada ei tahaks. Kui, siis ainult Manhattanil. Ja selleks mul ilmselt raha ei ole. :D

(olen jõudnud St. Louise lennujaama. Miks kõik inimesed enne lendu joovad, aash?)

Veel käisin Central Parkis, tore oli, aga ilmselt on see ka üleshaibitud seetõttu, et see ainuke roheline lapike NYCs on.
Statue of Liberty - õnnestus tasuta paadile saada (ärge selle tuuri eest küll makske, suht tavaline rip-off tehnika) ja seda kuju silmata. Njah. Hea, et nähtud on.
Metropolitan Museum of Art (MET) oli täitsa tore. Ses suhtes, et mitu korda jõudsin mõelda, kas ma olen ikka õiges kohas ja õige inimene seda kunsti (ja neid klaasijuoikesi ja sfinkse) hindama, aga mingi hetk jälle tundus, et olen küll... Võta siis kinni.
Öine Brooklyn bridge ja vaade seal linnale oli super! Kindlasti üks must go.
Lisaks pikad jalutuskäigud linnas ilma kaarti kasutamata olid head, et õiget pilti saada. :)


Eelarve
Kuna olen suurelt reklaaminud, et toon oma eelarve detailselt ära (no tegelikult pean seda ikka enda huvides, aga äkki on sellest kellelegi hiljem ka (you never know) kasu), siis siin on minu kulutused reisil siiamaani.
Etteruttavalt pean ütlema, et mo kulutused on suuremad, kui optimistlikult ootasin, kuid pole hullu, ehk madalama hinnaklassiga Aasia tasakaalustab selle ära. :) Lisaks on reisi alguse ettearvamatuid kulusid, näiteks pidin ju endale uue telefoni ostma :S

Aga siin ta siis on, day-by-day, allpool suuremad kulugrupid eraldi (muidu teeks Excelli tabeli ka, aga MyPad vist ei toeta seda.. :D )

7 päeva NYCs (kulud)

3/1/13
30 $ Lennujaama SIM, mida ma ei saanud
12,50$ rongipilet Penn Stationisse
106$ telefon + SIM
6,50$ kohvi+ saiake Starbucksis
10$ dinner
165$


4/1/13
2$ Dog
5$ dinner
8,60$ sall
5$ open bar
10$ metroo top-up
30,60$


5/1/13
30$ hostel
0,25$ 2 banaani
7$ kohv
4$ dog
20$ dinner
61,25$


6/1/13
10$ metroo top-up
14$ sushi 1
6+2$ Bloody Mary
6+2$ drink
11+2$ drink
25$ sushi 2
5$ takso
Ca 85$


7/1/13
11$ hommikusöök
6$ lõuna, kohvi
9 $ metroo top-up
11$ dinner
3$ mahl
6$ dinner
46$


8/1/13
10$ hommikusöök
8$ metroo top-up
12$ MET
5$ margid
4$ mahlajook
20$ dinner
59$


9/1/13
1$ metroo top-up
9$ hommikusöök
15$ lõuna
25$

Nädal kokku: ca 500$

Suuremad kulugrupid:
Söök 185$
Hommikusöök 45$
Lõuna/õhtu 140$
Telekommunikatsioooooon 136$
Transport 48$
Vaatamisväärsused 37$
Majutus: 30$
Kokku: 440$
Muu: 60$

Siittulenevalt - luban edaspidi kokkuhoidlikum olla ja vähem fancyle toidule kulutada (aga ma ei saand seda NYCs tegemata jätta!! :) )
Lisamärkus, võib olla tuleb mul ikkagi sisse viia suurem osa majutusele, sest hetkel väga CS'da ei taha. Vot nii.

(1. väga veider ikka, kuidas piloodid lambist maandunud lennukist välja jooksevad, kiiresti Burger King'ist toidu toovad ja siis tagasi oma cocpitti hüppavad, et edasi lennata :D
2. Inimeste boardimise süsteem on siin veider.)

Kui New York lühidalt kokku võtta, siis võib öelda, et olen rahul, et käisin, aga mul ei ole kahju ära minna.

Loodan, et tekst oli enam-vähem arusaadav. If not, ask for more! ;) if yes, you can still ask or say something.

Järgnev postitus juba loodetavasti nädala pärast ja siis tuleb kokkuvõte Houstoni kohta. :)

Seniks olge tublid ja kui väga igavaks läheb, vaadake videosid. :D

Cheers,
-Jaana

Iganädalased kokkuvõtted

Hei! Teate, mul nyyd tuli siuke idee, et siia vist hakkan postitama kokkuvõtteid kohast, kus ma olnud olen. Nt kui yleomme NYst ara lahen, siis lennujaamas on kena yks kokkuvottev postitus teha ja lisada juurde daily reports jarjekorras. :) Ja kui Houstonist lahkun, siis teen jargmise samasuuse kokkuvotte. Nii on mul igaõhtuselt nats vahem juramist.

Lisaks saan siis igas kohas tehtud kulutused siia panna (so far olen suutnud kenasti jarge pidada :) )

Br,
Jana