Väga kurb lugu ikka. Kui muidu arvad, et Soome ehitajad võib-olla (mõned, ma ei ütle, et kõik, sest osad on tublid töömehed, kes perele leiba lauale teenimas on) Eesti marki maha tegemas on, siis täna sain kinnitust sellele, et Eesti tüdrukud on maakera kuklapoolel samasugust hävitustööd tegemas.
What happened?
Saabusin Sydney lennujaama, tavapärane tollikontroll (nägu, pass, paar küsimust). Kõik oli tore ja tundus hästi minevat, küsiti, kas oled õpilane, tulid läbi Singapuri ma vastasin, et jah, õpilane, ei, saabusin Aucklandist. Kust ja kuidas täpsemalt? Hakkasin siis röömsalt ettelugema, kus olnud kuhu minek ja mis diil ning järsku tädi enam ei huvitanudki, kutsus kolleegi ja ütles, et pean kõrvale tulema ja küsimustele vastama hakkama. Mõtlesin, et ju ma seletasin liiga palju, et äkki arvavad, et mul on keelatud asju kaasas (a'la merekarbid, et tulin Fijilt jne). Noh, OK siis. Teine neiu oli hästi tore, hakkas mult küsimusi küsima, kauaks ma jään ja miks tulin ja tahtis mo lennuplaani näha (mis mul kohe käepärast õnneks võtta oli, organiseeritud nagu ma olen). Näitasin selle ilusti ette, näitasin oma eVisitori asju jne. Kõik tundus OK olevat, aga ta ikka endiselt küsis küsimusi edasi, et mis ma siin teen ja kaugel Kerli Perthist elab jne. 10 mintsa hiljem ta siis ütles, et OK, ta peab oma ülemuse juurde korra veel minema ja üle küsima, aga tundub, et kõik on korras. Tuli 2 min pärast tagasi ja ütles, et OK, võid minna, tegin ta töö liiga lihtsaks oma korras asjadega. :D
Ma aga ei suutnud end tagasi hoida ja küsisin, et mille järgi nad inimesi rajalt maha tõmbavad - suvaliselt või nägin ma kahtlane välja v mis. Ta tegi veel natuke nalja, aga siis ütles, et tegelikult võtsid nad mo maha väga teadlikult. Neil on saabuvate inimeste nimekirjad ja rahvused jne. Ja kuna ma tulen sellisest riigist nagu Eesti (mida siiamaani kõik piiriametnikud on pigem põnevusega vaadanud ja nalja visanud, et ohoh, ongi päriselt siuke riik olemas vä?), siis siin on kõrgendatud kontroll, sest (pange nüüd hästi tähele) Eesti noori naisi on viimasel ajal palju Austraaliasse tulnud, kes siin illegaalselt prostituutidena töötavad! Vat kus lugu! Ma ikka ei suutnud end pidada ja uurisin, et kas Eesti Eesti või Eesti Vene, aga seda ta enam ei teadnud (ofc, loogiline, aga ma ei saanud, sorry). Igatahes oli mul piinlik ja hea meel korraga - piinlik seepärast mida minu kallid rahvuskaaslased siin teevad, hea meel, sest ma sain sellest teada, ja teada mismoodi süsteem töötab.
See tore tollitöötaja veel ütles, et sa oled fine, sest sa oled liiga educated sellise asja jaoks, aga kuna nad peavad eesti tüdrukud maha võtma ja nendega rääkima (sest alles rääkima hakates saad aru, mis inimesega tegu on), siis nii mind sinna tömmatigi. Aeh, ma ei teagi, mida öelda. Loomulikult ega kõik ei ole siis kohe pahad, aga mõru maigu teeb suhu küll kui nii väike riik endale sellise maine tekitab. Niigi vähe inimesi ja siis ka need "rändajad", kes marki maha tegemas käivad ja siis need rändajad, kes üritavad kõigest väest lippu kõrgel hoida (mis algselt õnnestub, kui sa oled esimene eestlane, keda nad kohtavad, kuid hiljem ei tea isegi enam, mille eest seista)!
Monday, February 18, 2013
Thursday, January 31, 2013
3. Las Vegas
No täiesi uskumatu, et ma ei ole blogisse mitte kui midagi kirjutanud alates sellest, kui Las Vegasasse jõudsin! Kohati on mul seepärast tõsised süümekad, samas ei ole ka. Kui sul on ikka võimalus koos hängida ja ägedaid retki ette võtta ilmatu lahedate inimestega, siis ninapidi iPadis istumine oleks lausa patt. Kohati olen ka pattu teinud (sest videosid ma ikka USA ajal klopsisin), aga teadaolevalt võtab kirjutamine veel rohkem aega, seega seda ei ole teinud.
Aga mis siin ikka heietada, kokkuvõte tahab tegemist, alustagem siis algusest.
Vegasesse jõudnud, läksin oma hostelisse, Hostel Cat'i, ning mul ei olnud absoluutselt mingeid ootusi. Ei ole ma suur hasartmängur ning alkoholi tarbida ma nädal aega ei tohtinud, kuna sain Houstonist antibiootikumikuuri peale. Seega oletasin, et teen LVle 3 päevaga tiiru peale ning lähen edasi Los Angelesse. Mis aga juhtuma hakkas oli hoopis vastupidine! Juba esimesel õhtul üllatas hostel oma ühisactivityga - 5$ gambling tour, mille eest viidi meid kasiinodesse, kust saime "tasuta raha", et mängida. Lisaks õpetati, kuidas tasuta jooke saada (teeskle, et mängid, või siis mängigi, aga hästi aeglaselt, mingi aja pärast tuleb ettekandja ja võtab sult joogitellimuse, jook on tasuta, aga ettekandjale peab jotsi jätma (see on niikuinii a must) at least 1$ per drink). Lihtne. Enne veel kui pidu hakkas, koguti kõik inimesed kokku (ca 15-20-25) ja kamandati valgesse mikrobussi, mille tagumised istmed olid välja võetud ja suur madrats asemele pandud, lükati uks tagant pauguga kinna ja hüüti: "Mexicos näeme, hahaaa!" Tegelikult oli hästi korraldatud üritus backpackeritele, kel palju raha ei ole, aga lõbutseda ikka tahavad. :) Lisaks see alguse bussireis oli ühendav (seda kõige otsesemas tähenduses). Kui sa ikka kellelgi juba süles istud (ruuminappuse töttu), siis pead ikka ju omavahel rääkima hakkama! :)
Teine päev Vegases oli vaikselt grupi moodustamise päev - ja selleks, et mitte gruppi kuuluda, pidi ikka väga antisotsiaalne olema (mul see ei õnnestunud, kui väga ma ka ei üritanud... :D ). Reisivad inimesed on tavaliselt väga avatud, nendega on kerge ühiseid teemasid leida ning asju arutada.
Igatahes lasin ma hommikul jutu liikvele, et tahaksin Grand Canyonit külastada autoga, et ei tea, kas keegi tahaks veel kaasa tulla, et auto cost'e jagada. Bussiekskursioonid olid ka saadaval, aga need algasid 100$ per person! Suht kallis, autoga oleks odavam tulnud! Päeval linnapeal jalutades mõtlesin, et oleks äge, kui saaksime kokku 8 inimest, et minivan võtta, kavatsesin koju minnes selle ideega lagedale tulla. Tagasi hostelisse jõudnuna aga avastasin, et teised olid juba sellele möelnud, sest soovijaid oli päris suur punt! Tegin siis õhtul bookingud ära (panime auto mo krediitkaardile, aga ühe Aussi poisi nimele, sest ta oli üle 25 ja siis on odavam autot rentida). Kõik olid hullult äksi täis järgmise päeva road-tripi pärast, tänasid mind hea idee eest ja tuju oli laes (ofc includis ka see õhtu activitied - Vanalinna pubituur).
Vahepalaks: mo hüüdnimeks sai sujuvalt Estonia
1. Sest ma olin ainuke eestlane ja seda oli kergem meelde jätta
2. Üks Aussi tüdruk arvaski, et mo nimi on Estonia
3. Kõlas palju lahedamalt
Järgmise päeva hommikul töime oma Chevreolet minibussi ära, pakkisime pohmellis inimesed peale ja hakkasime GC poole sõitma... Sõitsime palju ja nägime palju ilusaid kohti (k.a. Hoover Dam), aga ainuke koht kuhu me ei jõudnud oli GC. Nii väiksest asjast on ju kerge mööda sõita. Möödusime West Rimi sildist ning arvasime, et küll tuleb uus koht, kust sinna pöörata. 40 miili hiljemaga ei olnud sellest kippu ega kõppu. Paistis ainult turistiinfo silt. Otsustasime sealt siis teed küsida, aga otseloomulikult asus see teelt veel 4 miili eemal! Kui me selle maa olime maha sõitnud, avastasime end keset kõrbe asuvast mahajäetud külakesest ning turismiinfo majake nägi pigem välja kui Tõnija pood kui kireva Vegase lähiümbruses asuda võiv infopunkt. Igaks juhuks küsisime ikka, kas oleme turistiinfos. Peale jaatavat vastust uurisime GC kohta ning saime teada, et oleme lootusetult hiljaks jäänud - West Rimile lasti viimane auto 0,5 h tagasi ning South Rimile sõitmiseks kuluks antud punktist veel 5 tundi!! Sellest heidutamata otsustasime kõrbekülas natuke ringi vaadata, mis võiks veel hullamaks minna? Well, Tondilinn oli omamoodi äge. Seal olles kõnetas üht meie seltsilist kohalik küla/linnakodanik. Kutsus meid endale külla, tal olevat kodus catery (kassikodula? :D ) koos 240 kassiga! Jah, see oli ainuõige otsus sel päeval, et talle külla läksime ja seda hullumeelsus nägime! Crazy, lihtsalt liiga crazy!! Koju jõudes me autot tagastada ei saanud, sest oli liiga hilja ning jäi diil, et Aussi poiss tagastab auto järgmine hommik üksinda.
Järgmine hommik jalustasin mina kohvikusse, kirjutasin postkaarte ja nautisin ilusat ilma. Hostelisse tagasijõudnuna aga avastasin, et auto oli endiselt seal. Hoovist leidsin kõik mureliku ilmega istumas ning kuulsin lugusid, millest ma eelmine õhtu ilma olin jäänud (sest olin sõitmisest liiga väss, et välja minna) - nimelt sattus Bakes vanglasse ning ei saanud seetõttu autot tagastada. Jeap, many more thing happened, aga see oli miskit, mida keegi väga ei biitinud..
Üleüldiselt juhtus Vegases palju asju, mida kõike pole vist mõtet kirja panna. Fakt on see, et pidin jääma sinna ainult 3ks päevaks, kuid jäin hoopis nädalaks! See peaks ütlema nii mõndagi. :)
Grand Canyonisse jõudsin ka, sest ei tahtud ju ometigi USAst lahkuda enne, kui see ilmaime nähtud on. Võtsime uuesti rendiauto ning seekord asusime teele juba varahommikul ning siht oli väga selge! Pean ütlema, et see oli seda väärt! :)
Elu LVs ei ole väga kallis, juhul kui mitte gamble'da. Toiduga on nii nagu igas kohas - saab kallilt, aga kui väga vaja, siis saab ka odavalt. Millele kulub on autorent, aga siiski tuli see odavam kui võtta tavaline bussituur GCsse, lisaks oli meil palju põnevam. Majutus on ka suur kulugrupp, kuid siiski on see kõige odavam koht USAs.
Siin siis Las Vegase kulud äratooduna:
16/1/13
2$ buss
96$ hostel
11$ pood (söök, kohv, souv.)
109$
17/1/13
7$ 7/11 kohv, sai, vesi
2$ cola
1,60$ Lipton (kes ostab Las Vegases teed, aaah?) :D
1$ Hc üritus
18/1/13
2$ buss autorenti
24$ autorent + kütus
5$ McDonald's
2$ vesi
0,50$ postkaardid
5$ BBQ hostelis
60$ autorent teiseks päevaks
98,50$
19/1/13
10$ Starbucks
23$ Stratosphere
10$ pizza
10$ õhtuõlu
5+5$ takso
10$ kasiino (!)
15$ hostel
88$
20/1/13
70$ Grand Canyon kulud
10$ hommikusöök
7$ lõuna
1$ õhtusöök
9$ suveniirid
97$
21/1/13
52$ auto + kütus
12$ burger
10$ car food
13$ McD
30$ hostel in San Francisco
187$
Las Vegas total (6 päeva) 518$
Suuremad kulugrupid:
Majutus: 111$
Toit: 105$
Transport: 220$
Muu: 82$
Aga mis siin ikka heietada, kokkuvõte tahab tegemist, alustagem siis algusest.
Vegasesse jõudnud, läksin oma hostelisse, Hostel Cat'i, ning mul ei olnud absoluutselt mingeid ootusi. Ei ole ma suur hasartmängur ning alkoholi tarbida ma nädal aega ei tohtinud, kuna sain Houstonist antibiootikumikuuri peale. Seega oletasin, et teen LVle 3 päevaga tiiru peale ning lähen edasi Los Angelesse. Mis aga juhtuma hakkas oli hoopis vastupidine! Juba esimesel õhtul üllatas hostel oma ühisactivityga - 5$ gambling tour, mille eest viidi meid kasiinodesse, kust saime "tasuta raha", et mängida. Lisaks õpetati, kuidas tasuta jooke saada (teeskle, et mängid, või siis mängigi, aga hästi aeglaselt, mingi aja pärast tuleb ettekandja ja võtab sult joogitellimuse, jook on tasuta, aga ettekandjale peab jotsi jätma (see on niikuinii a must) at least 1$ per drink). Lihtne. Enne veel kui pidu hakkas, koguti kõik inimesed kokku (ca 15-20-25) ja kamandati valgesse mikrobussi, mille tagumised istmed olid välja võetud ja suur madrats asemele pandud, lükati uks tagant pauguga kinna ja hüüti: "Mexicos näeme, hahaaa!" Tegelikult oli hästi korraldatud üritus backpackeritele, kel palju raha ei ole, aga lõbutseda ikka tahavad. :) Lisaks see alguse bussireis oli ühendav (seda kõige otsesemas tähenduses). Kui sa ikka kellelgi juba süles istud (ruuminappuse töttu), siis pead ikka ju omavahel rääkima hakkama! :)
Teine päev Vegases oli vaikselt grupi moodustamise päev - ja selleks, et mitte gruppi kuuluda, pidi ikka väga antisotsiaalne olema (mul see ei õnnestunud, kui väga ma ka ei üritanud... :D ). Reisivad inimesed on tavaliselt väga avatud, nendega on kerge ühiseid teemasid leida ning asju arutada.
Igatahes lasin ma hommikul jutu liikvele, et tahaksin Grand Canyonit külastada autoga, et ei tea, kas keegi tahaks veel kaasa tulla, et auto cost'e jagada. Bussiekskursioonid olid ka saadaval, aga need algasid 100$ per person! Suht kallis, autoga oleks odavam tulnud! Päeval linnapeal jalutades mõtlesin, et oleks äge, kui saaksime kokku 8 inimest, et minivan võtta, kavatsesin koju minnes selle ideega lagedale tulla. Tagasi hostelisse jõudnuna aga avastasin, et teised olid juba sellele möelnud, sest soovijaid oli päris suur punt! Tegin siis õhtul bookingud ära (panime auto mo krediitkaardile, aga ühe Aussi poisi nimele, sest ta oli üle 25 ja siis on odavam autot rentida). Kõik olid hullult äksi täis järgmise päeva road-tripi pärast, tänasid mind hea idee eest ja tuju oli laes (ofc includis ka see õhtu activitied - Vanalinna pubituur).
Vahepalaks: mo hüüdnimeks sai sujuvalt Estonia
1. Sest ma olin ainuke eestlane ja seda oli kergem meelde jätta
2. Üks Aussi tüdruk arvaski, et mo nimi on Estonia
3. Kõlas palju lahedamalt
Järgmise päeva hommikul töime oma Chevreolet minibussi ära, pakkisime pohmellis inimesed peale ja hakkasime GC poole sõitma... Sõitsime palju ja nägime palju ilusaid kohti (k.a. Hoover Dam), aga ainuke koht kuhu me ei jõudnud oli GC. Nii väiksest asjast on ju kerge mööda sõita. Möödusime West Rimi sildist ning arvasime, et küll tuleb uus koht, kust sinna pöörata. 40 miili hiljemaga ei olnud sellest kippu ega kõppu. Paistis ainult turistiinfo silt. Otsustasime sealt siis teed küsida, aga otseloomulikult asus see teelt veel 4 miili eemal! Kui me selle maa olime maha sõitnud, avastasime end keset kõrbe asuvast mahajäetud külakesest ning turismiinfo majake nägi pigem välja kui Tõnija pood kui kireva Vegase lähiümbruses asuda võiv infopunkt. Igaks juhuks küsisime ikka, kas oleme turistiinfos. Peale jaatavat vastust uurisime GC kohta ning saime teada, et oleme lootusetult hiljaks jäänud - West Rimile lasti viimane auto 0,5 h tagasi ning South Rimile sõitmiseks kuluks antud punktist veel 5 tundi!! Sellest heidutamata otsustasime kõrbekülas natuke ringi vaadata, mis võiks veel hullamaks minna? Well, Tondilinn oli omamoodi äge. Seal olles kõnetas üht meie seltsilist kohalik küla/linnakodanik. Kutsus meid endale külla, tal olevat kodus catery (kassikodula? :D ) koos 240 kassiga! Jah, see oli ainuõige otsus sel päeval, et talle külla läksime ja seda hullumeelsus nägime! Crazy, lihtsalt liiga crazy!! Koju jõudes me autot tagastada ei saanud, sest oli liiga hilja ning jäi diil, et Aussi poiss tagastab auto järgmine hommik üksinda.
Järgmine hommik jalustasin mina kohvikusse, kirjutasin postkaarte ja nautisin ilusat ilma. Hostelisse tagasijõudnuna aga avastasin, et auto oli endiselt seal. Hoovist leidsin kõik mureliku ilmega istumas ning kuulsin lugusid, millest ma eelmine õhtu ilma olin jäänud (sest olin sõitmisest liiga väss, et välja minna) - nimelt sattus Bakes vanglasse ning ei saanud seetõttu autot tagastada. Jeap, many more thing happened, aga see oli miskit, mida keegi väga ei biitinud..
Üleüldiselt juhtus Vegases palju asju, mida kõike pole vist mõtet kirja panna. Fakt on see, et pidin jääma sinna ainult 3ks päevaks, kuid jäin hoopis nädalaks! See peaks ütlema nii mõndagi. :)
Grand Canyonisse jõudsin ka, sest ei tahtud ju ometigi USAst lahkuda enne, kui see ilmaime nähtud on. Võtsime uuesti rendiauto ning seekord asusime teele juba varahommikul ning siht oli väga selge! Pean ütlema, et see oli seda väärt! :)
Elu LVs ei ole väga kallis, juhul kui mitte gamble'da. Toiduga on nii nagu igas kohas - saab kallilt, aga kui väga vaja, siis saab ka odavalt. Millele kulub on autorent, aga siiski tuli see odavam kui võtta tavaline bussituur GCsse, lisaks oli meil palju põnevam. Majutus on ka suur kulugrupp, kuid siiski on see kõige odavam koht USAs.
Siin siis Las Vegase kulud äratooduna:
16/1/13
2$ buss
96$ hostel
11$ pood (söök, kohv, souv.)
109$
17/1/13
7$ 7/11 kohv, sai, vesi
2$ cola
1,60$ Lipton (kes ostab Las Vegases teed, aaah?) :D
1$ Hc üritus
18/1/13
2$ buss autorenti
24$ autorent + kütus
5$ McDonald's
2$ vesi
0,50$ postkaardid
5$ BBQ hostelis
60$ autorent teiseks päevaks
98,50$
19/1/13
10$ Starbucks
23$ Stratosphere
10$ pizza
10$ õhtuõlu
5+5$ takso
10$ kasiino (!)
15$ hostel
88$
20/1/13
70$ Grand Canyon kulud
10$ hommikusöök
7$ lõuna
1$ õhtusöök
9$ suveniirid
97$
21/1/13
52$ auto + kütus
12$ burger
10$ car food
13$ McD
30$ hostel in San Francisco
187$
Las Vegas total (6 päeva) 518$
Suuremad kulugrupid:
Majutus: 111$
Toit: 105$
Transport: 220$
Muu: 82$
Thursday, January 17, 2013
2. Houston
Tsauki-tsauki!
Olen jälle jõudnud lennukisse, seekord on marsruudiks Houston-Las Vegas. Lend peaks kestma ca 4 tundi ja just teatati, et stjuuardssid istuvad terve esimese poole, sest see saab olema pumpy... Ausalt, see ei tee mind väga rahulikuks enne lendu. Oh well...
Aga tuleme nüüd tagasi Houstoni juurde, et teha kokkuvõte eelnevast nädalast.
Houston on 2 miljoni elanikuga USA suuruselt neljas linn.
Tuntud on ta kui kosmoselinn (NASA keskuse pärast, mis seal asub) või energialinn (paljud õli või gaasiga seonduvad firmad pesitsevad seal).
Kes jälginud on, see teab, et veetsin selle nädala oma sugulaste juures - onutütar Eve elab seal koos oma abikaasa Maxi ja 5-aastase tütre Mariamiga (kes on täielik polüglott rääkides inglise, eesti, prantsuse ja araabia keelt!!!). Max on originally pärit Süüriast, kuid elanud kusagil 80ndatest USAs, seega ameeriklane. Elavad nad Houstoni parimas linnaosas, uptownis, the Gallerias, majas (millel on nimi :) ) - The Oxford. See 20. korruseline maja sarnaneb kohati hotellile, sest kui peauksest siseneda, tervitab sind vastuvõtulaud. Juhul kui sa seal ei ela, siis uuritakse, kuhu lähed ning helistatakse korterisse ette, et tema tuleb ja kas võib edasi lasta. Kui siseneda maa-alusest parklast, siis selleks et parklasse saada peab olema mingi magnetiga asi, et võred avaneksid ning kui auto pargitud, siis enne ei sa lifti kutsuda, kui teine magnet lifti nupu kõrvale pandud on. Võimalus on helistada vastuvõtulauda ning nemad saavad lifti alla saata, kuid õnneks on neil ka kaamera, seega nad näevad, kelle nad sisse lasevad. Veel on sellel kortermajal/hotellil oma mõnus lobby, raamatukogu, koosolekuruum, jõusaal, bassein, grillimisala tagaaias ja peoruum, kus vajadusel suurema koosolemise korraldada saab. Ei saa kurta igatahes! :)
Kohe üle tee asub kohe ka Maxi kontor. Maxil on oma business, mida ta ajab, seega graafik on tal flexible ja nii olid nad Evega mulle terve suure kultuuriprogrammi ette valmistanud.
Terve mo elu Houstonis oli tehtud lihtsamast lihtsamaks, ei olnud mul vaja muretseda söögi-joogi, elamise pärast ning sain endale tervenisti oma toa - elu nagu kuninga kassil! :)
(Era)kool
See nädal sain vaadelda Houstonit läbi pereinimeste silmade, seega jääb sinna sisse kindlasti ka ühe koolilapse elu, näide siis Mariami näol.
Nagu ma ka varem aru olen saanud, siis USAs (ja ka tegelikult mujal maailmas, Euroopas, eriti Prantsusmaal ja Hispaanias (source: mo sõbrad ja tuttavad seal maalt) ) ei suhtu inimesed väga hästi riigikoolidesse ning selleks, et korralik haridus saada, peab ikka lapse erakooli saatma. Minu arust Eestis veel lood nii hullud ei ole, pigem lihtsalt tead, mida eelistada (väikese riigi eelis?). Nii käib Mariamgi prantsuse erakoolis nimega Awty. Hetkel on pool õppetööst inglise keeles, teine pool prantsuse keeles. Esimesest klassist (või oli see järgmisest aastast) hakkavad enamus aineid ingl. keeles olema, paar loovainet jäävad prantsuse keeles, et keelt mitte kaotada.
Lapsi viiakse kooli loomulikult autodega, igas autos üks laps. Kooliväravas seisab politsei/turvamees, kes vaatab, et so autol ikka kooli silt akna küljes ripub (nagu Rootsi laevale sõidaks) ja siis saad sisse. Protseduur kooli ees on järgnev - väljas ootavad 4 õpetajat, kes võtavad vastu 4 autot korraga, igaühele üks auto. Teevad ukse lahti, aitavad lapse välja, võtavad käest kinni ja viivad sisse/kellegi järgmise juurde, kes on kõik lapsed kokku collectinud ja lapsed viiakse sisse. 4 autot sõidavad ära ja järgmised 4 ootejärjekorras kordavad sama protseduuri. Vastuvõtuaeg oli vist ca 30-40 minutit, selle ajaga peavad kõik lapsed ära toodud olema ja väravad suletakse.
Lapse koolist toomine on teine teema - eelnevalt ollakse valinud, kas tuuakse samamoodi, carpool või lähed klassiruumi järgi või pikapäevarühm või buss või muu taoline. Üksi last kuskile ei lasta, käib personaalne üleandmine.
Meie käisime Mariami klassist toomas, pidavat kiirem viis õhtul olema, sest carpooli järjekord pidi õhtuti venima.
Koolis saavad nad süüa, snäkke ooteks jmt. Tundub, et on tore, sest siiamaani Mariamile koolis meeldib. :)
Lisaks on neil olemas koolivorm, mis on mo arust väga lahe! Ahjaa, see ka, et umbes esimesse klassi minnes on Eestipärase koolikoti asemel hoopis reisikohvri laadne kott - et ei peaks raskeid õpikuid seljas vedama! ;) No OK, kohati tore ja mõistlik, siin, Houstonis, kus iga cm on asfalteeritud, aga kodumaal (eriti kodukohas) seda väga rakendada ei saaks. Ma lihtsalt ei kujuta end ette koolist tulemas selle kotiga, kõigepealt kitsasse bussi venitada ja siis 1,2 km üle põllu kodupoole lohistada... Kõigepealt teeks ma ära kõik kevad- ja sügiskünnid, lisaks annaks need rattad vist paari korraga alla. Vahendid tuleb ikka valida vastavalt oludele! ;)
Transport ja liiklus
Kõigepealt paar aastat tagasi kui ma Evega Houstoni teemadel suhtlesin, siis ta ütles, et inimesed siin jala ei käi ja ühistransporti ka ei ole... Siis ma mõtlesin küll, et no-noh, mis linn see siukene on. Nüüd aga nägin seda oma silmaga. Ühistransport mingis mõttes on küll olemas (METRO, mis on tegelikult buss), aga a) keegi ei sõida sellega (iga kord kui ma mõnda nägin, siis see kas oli täiesti tühi või max 2 inimest sees); b) seda on väga vähe. Lisaks on ka üks rong, mis sõidab ainult downtownis ühel sirgel tänaval tänava algusest selle lõppu ja kõik.
Max kommenteeris olukorda nii, et kuna kõigil on vähemalt üks auto, siis ühistransporti keegi ei vaja. Lisaks tekitaks see ainult probleeme, sest ühistranspordis liigub kõige rohkem vaeseid inimesi ning see tooks nad esiteks Houstonisse, teiseks aitaks neil liikuda linnas ringi ja "levida" teistesse piirkondadesse.
Seega - igaühel on auto (mitte pere peale üks), soovitatavalt korralik truck ning tööle sõidetakse enamasti üks inimene autos. Liiklus iseenesest on väga korralik, ei mingit signaalitamist või ülearu närvilist käitumist (sain ise ka sõita!). Liiklusmärgid on lihtsad, suured ja selged.
Kiirteed on võimsad - mitmerealised ja mitmekorruselised. Ei ole mingi ime olla samal ajal kuuerealisel ja kuuekorruselisel maanteesõlmel.. Kui tavaajal maanteel sõita, siis väga hullu liiklust ei ole, täiesti tavaline (ainult natuke suuremad möötmed teede puhul). Kui ma aga nüüd ära tulin, nägin mitmeid kilomeetreid pikka liiklusummikut 6-realisel kiirteel, kus kõik seisid ja tagant tuli autosid ainult peale... Huuh, seal küll ise olla ei tahaks. Asi oli aga selles, et eespool oli juhtunud liiklusõnnetus, mis tee ära blokkis.
Jalakäijaid liikluspildis ei ole. Ainult paar tükki mikro"rajoonis", kus tehistiik või purskkaev. Muul ajal on nii, et kui kuhugi minna tahad, siis ainult autoga või kui jalutama või jooksma minna, siis peab autoga parki sõitma, auto ära parkima ja seal oma tiirud ära tegema. Minu jaoks natuke naljakas... :) Oh well, ütleme siis teistsugune! :D
Samas-pakse inimesi ma ikka veel väga näinud ei ole! :)
Vibe
Houstoni juures on hämmastav see, kui uus kogu see linn on. Kõik ehitised on äsja valminud või näevad välja kenad. Lisaks on kõik kohad väga puhtad ja korras - ei mingit prügi ega rämpsu tänavatel, ei ühtegi kodutut (teooria ühistranspordist) tänavad samas piirkonnas on ühtselt kaunistatud (jah, kaunistatud!) Üks linnaosa olevat paar aastat tagasi ainult kaunistamiseks eraldanud suure summa raha, millega oma piirkonda dekoreerida -palmid, fancyd tänavalaternad, tänavasildid (vaata piltidelt), kaarjad something, something...
On olemas ainult ärirajoon, kust elu peale kella viite ning nädalavahetusteks kaob, on olemas äri ja elurajoone, kus kõrvuti pilvelõhkujad kontorihoonetega, natuke madalamad elamud ja täiesti madalad (paarikorruselised) poed, coffeeshopid, restoranid, väikesed rajoonikesed. Ühel ja samal ajal valdab sind tunne, et oled maailmalinnas, samal ajal Argentina kohvikus istudes tunne, nagu oleks Itaalias...
Lisaks elamurajoonid, uhkete villadega ja ameerikalikud Wisteria Lane tänavakesed. Enamikel majadel on ikka bassein tagaaias ja muidu suur avar maja. Ühes, kus mina käisin, oli maja nii suur, et pere ise elas ainult alumisel korrusel, kus oli üüratu suur köök baariletiga, söögitoa sopistus + elutuba köögis ning teine söögituba ning elutuba veel. Lisaks piljardilaud ja jaqusie. Ülemisel korrusel oli lapse mängutuba ja veel 3 või 4 tühja magamistuba.
Kontorihooneid on palju, sest Houston on tuntud kui õli ja gaasi pealinnana (lisaks NASA linnale). Igal endast vähegi lugupidaval õli/gaasiga tegeleval firmal on seal kas lihtsalt kontor või isegi peakontor. Siittulenevalt ka põhjus, miks kokkuhoidlikult ning energiasäästlikult väga inimesed ei mõtle. Pappi tundub piisavalt olevat ja rahad liiguvad.
Ühesõnaga, linn on puhas, rikas, ärile keskendunud ning hästi edasijõudnud.
Inimesed
Kohati jääb mulje, et Houstonis elavadki ainult vaprad ja ilusad (or rikkad ja ilusad). Igaühel on mingi oma business, kõik on korralikud tööinimesed ja niisama ringi luuserdajaid ei leidu. Võib-olla liikusin ma vaid õigetes ringkondades, kuid tõepoolest, nii mulle tundus. Sõbralikud, naeratavad, ameerikalik small-talk. Superhea oli siin, et olin koos Eve ja Maxiga, kes mulle kohaliku elu insight'i tutvustasid! :)
Toit
See nädal sain hästi süüa, mom would be proud of me. :) Houstonis peaks olema üle 15 000 restorani, kohviku või söögikoha, seeg kohti, kuhu minna on, aga see-eest on raskem teha valikut, kuhu täpselt. Well, õnneks it was taken care ja ma ei pidanud oma pead selle üle murdma...
Nagu ikka, siis väga palju kodus söömise kultuuri pole, samas hommikusöögi tegime vähemalt kodus, sest kooliealine laps ikka peab midagi enne minekut sööma ja nii söime köik. Välja sööma minnes on pakkuda igat sorti toitu - araabia, argentiina, mehhiko, hiina, jaapani jne, jne, neid võibki lugema ju jääda. Ja kuna suid, mida toita on palju, siis edukalt tegutsevad neist vist enamik. Kui kuulsas Pappasitos tex-mex toitu söömas käisime, siis mõtlesin sellele, et kuidas nad saavad endale lubada värske leiva küpsetamist päris tulega ahjus, et alati oleks kliendile pakkuda otse ahjust tulnud tortillasid.. Samas jälle, USAs on kindel, et keegi sul sööma tuleb ja kliente on palju, Eestis aga tuleks võib-olla ainult mõned. Well, roughly 1/100le. Ja nii saabki kvaliteedi taset tõsta!
Eelarve
Ngu juba mainitud, siis seekord mul palju endal mutseda vaja ei olnud. Ainukesed kulud olid
10/01/2013
20$ viisa abi, isegakanud "ärimees"
14/01/2013
30$ Hiina viisa
40$ ravimid
5$ postkaardid
Kokku Houstonis 95$
See läks hästi, nüüd saan endale lausa hostelit natuke äkki lubada? :)
Üleüldiselt Houstonist - mõnus linn, kena ja puhas. Võiks tagasi minna, relaxima ja shoppama. Elada oleks vist raskem, sest natuke liiga artificial tundub mulle ja lõpuks tüütaks vist ära (olen vist mingi maakas? :D )
Aga olgu, järgmine postitus juba vähem kui nädala pärast ja seda juba peopealinnast Las Vegasest Nevadas! ;)
Olge mõnusad, ma püüan ka olla! :)
Ciao,
Jaana
Olen jälle jõudnud lennukisse, seekord on marsruudiks Houston-Las Vegas. Lend peaks kestma ca 4 tundi ja just teatati, et stjuuardssid istuvad terve esimese poole, sest see saab olema pumpy... Ausalt, see ei tee mind väga rahulikuks enne lendu. Oh well...
Aga tuleme nüüd tagasi Houstoni juurde, et teha kokkuvõte eelnevast nädalast.
Houston on 2 miljoni elanikuga USA suuruselt neljas linn.
Tuntud on ta kui kosmoselinn (NASA keskuse pärast, mis seal asub) või energialinn (paljud õli või gaasiga seonduvad firmad pesitsevad seal).
Kes jälginud on, see teab, et veetsin selle nädala oma sugulaste juures - onutütar Eve elab seal koos oma abikaasa Maxi ja 5-aastase tütre Mariamiga (kes on täielik polüglott rääkides inglise, eesti, prantsuse ja araabia keelt!!!). Max on originally pärit Süüriast, kuid elanud kusagil 80ndatest USAs, seega ameeriklane. Elavad nad Houstoni parimas linnaosas, uptownis, the Gallerias, majas (millel on nimi :) ) - The Oxford. See 20. korruseline maja sarnaneb kohati hotellile, sest kui peauksest siseneda, tervitab sind vastuvõtulaud. Juhul kui sa seal ei ela, siis uuritakse, kuhu lähed ning helistatakse korterisse ette, et tema tuleb ja kas võib edasi lasta. Kui siseneda maa-alusest parklast, siis selleks et parklasse saada peab olema mingi magnetiga asi, et võred avaneksid ning kui auto pargitud, siis enne ei sa lifti kutsuda, kui teine magnet lifti nupu kõrvale pandud on. Võimalus on helistada vastuvõtulauda ning nemad saavad lifti alla saata, kuid õnneks on neil ka kaamera, seega nad näevad, kelle nad sisse lasevad. Veel on sellel kortermajal/hotellil oma mõnus lobby, raamatukogu, koosolekuruum, jõusaal, bassein, grillimisala tagaaias ja peoruum, kus vajadusel suurema koosolemise korraldada saab. Ei saa kurta igatahes! :)
Kohe üle tee asub kohe ka Maxi kontor. Maxil on oma business, mida ta ajab, seega graafik on tal flexible ja nii olid nad Evega mulle terve suure kultuuriprogrammi ette valmistanud.
Terve mo elu Houstonis oli tehtud lihtsamast lihtsamaks, ei olnud mul vaja muretseda söögi-joogi, elamise pärast ning sain endale tervenisti oma toa - elu nagu kuninga kassil! :)
(Era)kool
See nädal sain vaadelda Houstonit läbi pereinimeste silmade, seega jääb sinna sisse kindlasti ka ühe koolilapse elu, näide siis Mariami näol.
Nagu ma ka varem aru olen saanud, siis USAs (ja ka tegelikult mujal maailmas, Euroopas, eriti Prantsusmaal ja Hispaanias (source: mo sõbrad ja tuttavad seal maalt) ) ei suhtu inimesed väga hästi riigikoolidesse ning selleks, et korralik haridus saada, peab ikka lapse erakooli saatma. Minu arust Eestis veel lood nii hullud ei ole, pigem lihtsalt tead, mida eelistada (väikese riigi eelis?). Nii käib Mariamgi prantsuse erakoolis nimega Awty. Hetkel on pool õppetööst inglise keeles, teine pool prantsuse keeles. Esimesest klassist (või oli see järgmisest aastast) hakkavad enamus aineid ingl. keeles olema, paar loovainet jäävad prantsuse keeles, et keelt mitte kaotada.
Lapsi viiakse kooli loomulikult autodega, igas autos üks laps. Kooliväravas seisab politsei/turvamees, kes vaatab, et so autol ikka kooli silt akna küljes ripub (nagu Rootsi laevale sõidaks) ja siis saad sisse. Protseduur kooli ees on järgnev - väljas ootavad 4 õpetajat, kes võtavad vastu 4 autot korraga, igaühele üks auto. Teevad ukse lahti, aitavad lapse välja, võtavad käest kinni ja viivad sisse/kellegi järgmise juurde, kes on kõik lapsed kokku collectinud ja lapsed viiakse sisse. 4 autot sõidavad ära ja järgmised 4 ootejärjekorras kordavad sama protseduuri. Vastuvõtuaeg oli vist ca 30-40 minutit, selle ajaga peavad kõik lapsed ära toodud olema ja väravad suletakse.
Lapse koolist toomine on teine teema - eelnevalt ollakse valinud, kas tuuakse samamoodi, carpool või lähed klassiruumi järgi või pikapäevarühm või buss või muu taoline. Üksi last kuskile ei lasta, käib personaalne üleandmine.
Meie käisime Mariami klassist toomas, pidavat kiirem viis õhtul olema, sest carpooli järjekord pidi õhtuti venima.
Koolis saavad nad süüa, snäkke ooteks jmt. Tundub, et on tore, sest siiamaani Mariamile koolis meeldib. :)
Lisaks on neil olemas koolivorm, mis on mo arust väga lahe! Ahjaa, see ka, et umbes esimesse klassi minnes on Eestipärase koolikoti asemel hoopis reisikohvri laadne kott - et ei peaks raskeid õpikuid seljas vedama! ;) No OK, kohati tore ja mõistlik, siin, Houstonis, kus iga cm on asfalteeritud, aga kodumaal (eriti kodukohas) seda väga rakendada ei saaks. Ma lihtsalt ei kujuta end ette koolist tulemas selle kotiga, kõigepealt kitsasse bussi venitada ja siis 1,2 km üle põllu kodupoole lohistada... Kõigepealt teeks ma ära kõik kevad- ja sügiskünnid, lisaks annaks need rattad vist paari korraga alla. Vahendid tuleb ikka valida vastavalt oludele! ;)
Transport ja liiklus
Kõigepealt paar aastat tagasi kui ma Evega Houstoni teemadel suhtlesin, siis ta ütles, et inimesed siin jala ei käi ja ühistransporti ka ei ole... Siis ma mõtlesin küll, et no-noh, mis linn see siukene on. Nüüd aga nägin seda oma silmaga. Ühistransport mingis mõttes on küll olemas (METRO, mis on tegelikult buss), aga a) keegi ei sõida sellega (iga kord kui ma mõnda nägin, siis see kas oli täiesti tühi või max 2 inimest sees); b) seda on väga vähe. Lisaks on ka üks rong, mis sõidab ainult downtownis ühel sirgel tänaval tänava algusest selle lõppu ja kõik.
Max kommenteeris olukorda nii, et kuna kõigil on vähemalt üks auto, siis ühistransporti keegi ei vaja. Lisaks tekitaks see ainult probleeme, sest ühistranspordis liigub kõige rohkem vaeseid inimesi ning see tooks nad esiteks Houstonisse, teiseks aitaks neil liikuda linnas ringi ja "levida" teistesse piirkondadesse.
Seega - igaühel on auto (mitte pere peale üks), soovitatavalt korralik truck ning tööle sõidetakse enamasti üks inimene autos. Liiklus iseenesest on väga korralik, ei mingit signaalitamist või ülearu närvilist käitumist (sain ise ka sõita!). Liiklusmärgid on lihtsad, suured ja selged.
Kiirteed on võimsad - mitmerealised ja mitmekorruselised. Ei ole mingi ime olla samal ajal kuuerealisel ja kuuekorruselisel maanteesõlmel.. Kui tavaajal maanteel sõita, siis väga hullu liiklust ei ole, täiesti tavaline (ainult natuke suuremad möötmed teede puhul). Kui ma aga nüüd ära tulin, nägin mitmeid kilomeetreid pikka liiklusummikut 6-realisel kiirteel, kus kõik seisid ja tagant tuli autosid ainult peale... Huuh, seal küll ise olla ei tahaks. Asi oli aga selles, et eespool oli juhtunud liiklusõnnetus, mis tee ära blokkis.
Jalakäijaid liikluspildis ei ole. Ainult paar tükki mikro"rajoonis", kus tehistiik või purskkaev. Muul ajal on nii, et kui kuhugi minna tahad, siis ainult autoga või kui jalutama või jooksma minna, siis peab autoga parki sõitma, auto ära parkima ja seal oma tiirud ära tegema. Minu jaoks natuke naljakas... :) Oh well, ütleme siis teistsugune! :D
Samas-pakse inimesi ma ikka veel väga näinud ei ole! :)
Vibe
Houstoni juures on hämmastav see, kui uus kogu see linn on. Kõik ehitised on äsja valminud või näevad välja kenad. Lisaks on kõik kohad väga puhtad ja korras - ei mingit prügi ega rämpsu tänavatel, ei ühtegi kodutut (teooria ühistranspordist) tänavad samas piirkonnas on ühtselt kaunistatud (jah, kaunistatud!) Üks linnaosa olevat paar aastat tagasi ainult kaunistamiseks eraldanud suure summa raha, millega oma piirkonda dekoreerida -palmid, fancyd tänavalaternad, tänavasildid (vaata piltidelt), kaarjad something, something...
On olemas ainult ärirajoon, kust elu peale kella viite ning nädalavahetusteks kaob, on olemas äri ja elurajoone, kus kõrvuti pilvelõhkujad kontorihoonetega, natuke madalamad elamud ja täiesti madalad (paarikorruselised) poed, coffeeshopid, restoranid, väikesed rajoonikesed. Ühel ja samal ajal valdab sind tunne, et oled maailmalinnas, samal ajal Argentina kohvikus istudes tunne, nagu oleks Itaalias...
Lisaks elamurajoonid, uhkete villadega ja ameerikalikud Wisteria Lane tänavakesed. Enamikel majadel on ikka bassein tagaaias ja muidu suur avar maja. Ühes, kus mina käisin, oli maja nii suur, et pere ise elas ainult alumisel korrusel, kus oli üüratu suur köök baariletiga, söögitoa sopistus + elutuba köögis ning teine söögituba ning elutuba veel. Lisaks piljardilaud ja jaqusie. Ülemisel korrusel oli lapse mängutuba ja veel 3 või 4 tühja magamistuba.
Kontorihooneid on palju, sest Houston on tuntud kui õli ja gaasi pealinnana (lisaks NASA linnale). Igal endast vähegi lugupidaval õli/gaasiga tegeleval firmal on seal kas lihtsalt kontor või isegi peakontor. Siittulenevalt ka põhjus, miks kokkuhoidlikult ning energiasäästlikult väga inimesed ei mõtle. Pappi tundub piisavalt olevat ja rahad liiguvad.
Ühesõnaga, linn on puhas, rikas, ärile keskendunud ning hästi edasijõudnud.
Inimesed
Kohati jääb mulje, et Houstonis elavadki ainult vaprad ja ilusad (or rikkad ja ilusad). Igaühel on mingi oma business, kõik on korralikud tööinimesed ja niisama ringi luuserdajaid ei leidu. Võib-olla liikusin ma vaid õigetes ringkondades, kuid tõepoolest, nii mulle tundus. Sõbralikud, naeratavad, ameerikalik small-talk. Superhea oli siin, et olin koos Eve ja Maxiga, kes mulle kohaliku elu insight'i tutvustasid! :)
Toit
See nädal sain hästi süüa, mom would be proud of me. :) Houstonis peaks olema üle 15 000 restorani, kohviku või söögikoha, seeg kohti, kuhu minna on, aga see-eest on raskem teha valikut, kuhu täpselt. Well, õnneks it was taken care ja ma ei pidanud oma pead selle üle murdma...
Nagu ikka, siis väga palju kodus söömise kultuuri pole, samas hommikusöögi tegime vähemalt kodus, sest kooliealine laps ikka peab midagi enne minekut sööma ja nii söime köik. Välja sööma minnes on pakkuda igat sorti toitu - araabia, argentiina, mehhiko, hiina, jaapani jne, jne, neid võibki lugema ju jääda. Ja kuna suid, mida toita on palju, siis edukalt tegutsevad neist vist enamik. Kui kuulsas Pappasitos tex-mex toitu söömas käisime, siis mõtlesin sellele, et kuidas nad saavad endale lubada värske leiva küpsetamist päris tulega ahjus, et alati oleks kliendile pakkuda otse ahjust tulnud tortillasid.. Samas jälle, USAs on kindel, et keegi sul sööma tuleb ja kliente on palju, Eestis aga tuleks võib-olla ainult mõned. Well, roughly 1/100le. Ja nii saabki kvaliteedi taset tõsta!
Eelarve
Ngu juba mainitud, siis seekord mul palju endal mutseda vaja ei olnud. Ainukesed kulud olid
10/01/2013
20$ viisa abi, isegakanud "ärimees"
14/01/2013
30$ Hiina viisa
40$ ravimid
5$ postkaardid
Kokku Houstonis 95$
See läks hästi, nüüd saan endale lausa hostelit natuke äkki lubada? :)
Üleüldiselt Houstonist - mõnus linn, kena ja puhas. Võiks tagasi minna, relaxima ja shoppama. Elada oleks vist raskem, sest natuke liiga artificial tundub mulle ja lõpuks tüütaks vist ära (olen vist mingi maakas? :D )
Aga olgu, järgmine postitus juba vähem kui nädala pärast ja seda juba peopealinnast Las Vegasest Nevadas! ;)
Olge mõnusad, ma püüan ka olla! :)
Ciao,
Jaana
Thursday, January 10, 2013
1. New York
Olen lennukis, teel New Yorgist LGA lennujaamast Houstonisse (HOU), vahemaandumisega St. Louises.
(Oh no, just oli ilge turbulents... Hirm peal korraks)
Oma reisi alustasin täpselt nädal aega tagasi, mil lendasin Tallinnast Riiga ning järgmine hommik Riia-Stockholm-New York. Nüüd, nädal aega hiljem tundub olevat täpselt öige aeg kokkuvõtteid teha sihtunktist, mis just selja taha jäi.
New Yorgis veetsin täpselt 6 päeva, mille sisse jäi kõiksugu tegevusi -vaatamisväärsused, kohvikud, restoranid, baarid, klubid, uute inimestega tutvumine, rohkelt linnas niisama ringi uitamist jne. Kes muidu jälgib mo tegemisi, see teab, et pean ka videoblogi ning olen igaõhtuselt oma tegevused kokku võtnud. Küll aga pean ma ütlema, et seda tehes ei tunne ma end kõige mugavamalt - ikkagi nats uus, harjumatu ning tunnen end krampis olevat. Kergem oleks kellegagi kaamera ees dialoogi pidada. :) Aga ehk läheb paremaks, sest pean ausalt tunnistama, et see ikkagi on kiirem variant, kui iPadil blogi kirjutamine (kuigi kirjutada mulle meeldib).
(külm higi katab mo käsi, sest turbulents on võimas ning just paluti meeskonnal istuma minna)
New York - linn, mis kunagi ei maga. Suur õun... Mind tervitas see 8 miljoni elanikuga metropolitan külmalt ja seda sõna kõige otseses mõttes. Kuna minu reisi 15 sihtpunktist ainult 1, New York, oli jahedama ilmaga, siis ega mul ju head külma ilma varustust kaasas ka ei olnud - ainult kevad/sügis jope ning üks paar pikki pükse. Nii värisesingi esimesed päevad nagu haavaleht ning olin suhteliselt õnnetu. Mul on lihtsalt selline viga, et kui mul on külm, siis mo aju külmub, tuju läheb kehvaks ning üleüldiselt olen üks pahur tegelane (see ei kehti siis, kui õues on -20* aga olen soojalt riides).
Lisaks külmale ilmale ja peldikule, kus ma CSsin, tuli välja, et mo vöörustaja on suuremat sorti creep.
Seega, paar esimest päeva NYs ei olnud just kõige meeldivamad ning oli isegi selline tunne, et sinna küll tagasi minna ei taha. Õnneks aga olukord hiljem muutus.
(ok, how bad idea it is to go to the airplane's toilet on your bare foot???)
Inimesed meie ümber
Kas ma olen kunagi rääkinud, kui olulised on minu jaoks inimesed, kes mo ümber on? Ma täielikult pooldan seda, et ütle mulle, kes on so sõbrad ja ma ütles sulle, kes oled sina. Ja ma olen lihtsalt niiiiii (lõpmatuse märk) tänulik oma sõpradele, kes on sellised olnud nagu nad on - positiivsed, tegusad, tegijad, õnnelikud, entusiastlikud jne! No wining! Kui on takistus ees, siis ei ole nii, et mis nüüd saab. On hoopis kiire arutelu, et mismoodi saab (ikka edasi). Kui nemad siuksed ei oleks, siis ilmselt oleksin endiselt kuskil Kalju külas (mitte et seal halb oleks) doing nothing ja complainimas s*ta Eesti elu üle. Ühesõnaga, mul on kõige ägedamad sõbrad!
Igatahes, inimesed sinu ümber tulevad ja lähevad, osad ka jäävad. Usun, et iga inimene õpetab sulle midagi. Mõni õpetab, et seda tüüpi inimestega mitte enam tegemist teha. Ja aeg, mis sa oled kusagil veetnud on enamjaolt hinnatav sinu ümbruses olevate inimeste järgi.
Tulles tagasi New Yorki, siis nagu juba eelpool mainisin, osutus minu esimene vöörustaja täielikuks creep'iks ning seetõttu tekkis ka teatud vastumeelsus New Yorki suhtes. Õnneks aga peale seal välja kolimist kohtusin juhuslikult (Facebook on ikka täitsa kasulik mõnikord) oma tuttavaga Austriast, kellega koos olime Taanis Erasmuse vahetust teinud. Saime ka tol ajal päris hästi läbi ning Times Square'l kohvile minna oli ikka päris äge! Kogu reis võttis kohe uue pöörde. Lisaks tutvusin tema sõpradega, kellega hiljem õhtusöögile läksime ning tuju läks kohe paremaks. Lahedad kutid, rentisid lennuki (mitte auto), sest üks neist oli piloot ja trippisid Floridas ringi. :)
Järgnevad 3 päeva elasin Tai päritolu Taani tüdruku juures (kolis Taani 5 aastasena) Brooklynis. Alguses oli täitsa OK, tsillisime koos linnas ringi ja oli lõbus. Aa no olgem ausad, tegelikult on ikkagi päris raske sobitada ajakavasid, kui üks tahab 12ni magada, teine juba kell 9 majast välja minna, et vaatamisväärsustega tutvuda. Minu poolest on täitsa OK, kui ma omaette linnapeal jalutamas käiks, aga ma ei viitsi oodata teise inimese järgi, kelle tegelikult ei ole samasugust kiiret (äralend paari päeva pärast), aga kes ikkagi viisakusest pakub end kaasa. Mul oli ikkagi ju mingi check-list, mida ma näha tahtsin. Seepärast tundisin end natuke kammitsetuna. Oh well, seda ma ju ometi teadsin, kuid ikkagi savesin oma 100$ ...
Kui rääkida inimestest in general, siis pean ütlema, et olin positiivselt üllatunud, et kõik olid sõbralikud ja abivalmis (kui ma lugematu arv kordi küsisin, kust kuhu ma minema peaks.. :D ) Hea on see, et tegu on ikkagi inglisekeelse riigiga, seega saad kõigest aru, mis toimub ja inimesed saavad ka sinust aru (enamjaolt - kui sa just valesse linnaossa sattunud pole).
Metroo
Teate, mulle tegelikult metroo meeldib. See on lihtne ja selge ning suhteliselt odav. Nats räpane, aga mitte hullem kui Tallinna ühistransport. Üks ots (ükskõik kui kaugelt kui kaugele, as far it's in the same direction) maksab 2,25$ ja see kehtib nii metroos kui bussides kuni 2 tundi. Peale seda pead uuesti maksma. On ka 7-päeva kaart (30$) ja kuukaart (hinda ei mäleta).
Aga jah, selguse kohapealt - hea ja arusaadav kaart ning peale natukest aega katsetamist/sõitmist saab ilusti selgeks. Eks iga asjaga ju läheb alguses aega, seega ei saa eeldada, et ma lendan platsi ja juba tean, kust kuhu miski sõidab. Aga peale 6 päeva võin küll öelda, et teadsin ma suht täpselt, kuidas liigelda! :)
Tänavate nummerdamine
Harjumatu. Kuigi ma näen selles süsteemi, siis minu jaoks töötab vana hea tänavate nimetamine paremini. Kes millega harjunud on. :)
Atmosfäär/vibe
Millegi pärast arvasin ma, et New Yorkis on natuke rohkem seda "midagi". Ootused olid ülikõrged, aga kohale jõudes reaalsus didn't meet the expectations. Oh well, mis ma ikka teha saan.
Ootasin ju uptight inimesi jooksmas üle tee, haaramas taksot olles ise ikka sama vaprad ja ilusad, aga mida ma nägin oli nothing! Hea kui paar inimest oli korraliku mantli või ülikonnaga (ja me ei räägi metroost, me räägime Manhattani alast), kõik ülejäänud olid väga casual... Ei tea, kastalv on siin ka oma töö teinud?
Igatahes, see mida ma siia otsima tulin, seda ma ei leidnud (prale vaatamisväärsuste).
(piloot just laulis lustaka "Tänan, et meiega lendasite" tänulalu enne maandumist :D )
Vaatamisväärsused
Eks neid ole kindlasti rohkem, kui mina ära vaadata jõudsin, kuid minu bucket listis olid siis järgnevad:
Linnavaade kas Rocafellar Centeri või Empire State Buildingu katuselt. Käisin Rocafellar Centeri katusel (on top of the Rock), sest see oli odavam (25$ 45$ asemel), 360* vaade ja sealt nägi ka imeilusti Empire State Buildingut. (ok, the truth is that tegelikult sattusin sinna ette puhtjuhuslikult enne ESBd, seega läksin sinna). Oma kavala võtte tõttu sain näha nii päevast kui öist vaadet, st. läksin just piisava ajavaruga enne päikeseloojangut. :) pildid on superilusaf, aga kvaliteet ei ole parim.
Times Square - nii öine kui päevane. Seda ei oskagi kohe kuidagi kommeteerida. Minu arust ei ole see midagi nii erilist, eriti päeval. Öösel veel, siis on seal palju linnatulesid ning blinkivaid lampe, aga muidu - lihtsalt üks üleshaibitud koht. Lisaks on see nii inimesi täis, et liikuda ei saa. Palju poode, palju inimesi. Muidu nagu iga teine linnaosa tänav, aga üks positiivne teistest eristav asi - vähemalt on mingigi läbiv joon reklaamil, mis niiväga silma ei kriibi (pean silmas seda, et igal pool mujal on iga putka omamoodi, kel jõulutuled kaunistuseks, kel käsitsi joonistatud smt, kel midagi muud, lisaks on suht räpane). Times Squarel on küll väga kirju, aga tavaplakateid või stiiliüllatusi ei näe.
Siittulenevalt tahtsingi välja tuua, miks mulle ka algul NYs ei meeldinud. Nimelt ei talu ma seda, kui inimesed niisama tänaval hängivad (jou-jou tüüpi) ja seda, kui need minipoed igal pool on, kus üks müüja mustem junn kui teine. Ja see stiilitus... Linnapilt on kohe kole mo jaoks ja ebaturvaline (ok, ma võin veider tunduda, aga that's just me). Eks ma tean, et igal pool ei ole selline, aga siiski, see, kus ma olin, kindlasti ma elada ei tahaks. Kui, siis ainult Manhattanil. Ja selleks mul ilmselt raha ei ole. :D
(olen jõudnud St. Louise lennujaama. Miks kõik inimesed enne lendu joovad, aash?)
Veel käisin Central Parkis, tore oli, aga ilmselt on see ka üleshaibitud seetõttu, et see ainuke roheline lapike NYCs on.
Statue of Liberty - õnnestus tasuta paadile saada (ärge selle tuuri eest küll makske, suht tavaline rip-off tehnika) ja seda kuju silmata. Njah. Hea, et nähtud on.
Metropolitan Museum of Art (MET) oli täitsa tore. Ses suhtes, et mitu korda jõudsin mõelda, kas ma olen ikka õiges kohas ja õige inimene seda kunsti (ja neid klaasijuoikesi ja sfinkse) hindama, aga mingi hetk jälle tundus, et olen küll... Võta siis kinni.
Öine Brooklyn bridge ja vaade seal linnale oli super! Kindlasti üks must go.
Lisaks pikad jalutuskäigud linnas ilma kaarti kasutamata olid head, et õiget pilti saada. :)
Eelarve
Kuna olen suurelt reklaaminud, et toon oma eelarve detailselt ära (no tegelikult pean seda ikka enda huvides, aga äkki on sellest kellelegi hiljem ka (you never know) kasu), siis siin on minu kulutused reisil siiamaani.
Etteruttavalt pean ütlema, et mo kulutused on suuremad, kui optimistlikult ootasin, kuid pole hullu, ehk madalama hinnaklassiga Aasia tasakaalustab selle ära. :) Lisaks on reisi alguse ettearvamatuid kulusid, näiteks pidin ju endale uue telefoni ostma :S
Aga siin ta siis on, day-by-day, allpool suuremad kulugrupid eraldi (muidu teeks Excelli tabeli ka, aga MyPad vist ei toeta seda.. :D )
7 päeva NYCs (kulud)
3/1/13
30 $ Lennujaama SIM, mida ma ei saanud
12,50$ rongipilet Penn Stationisse
106$ telefon + SIM
6,50$ kohvi+ saiake Starbucksis
10$ dinner
165$
4/1/13
2$ Dog
5$ dinner
8,60$ sall
5$ open bar
10$ metroo top-up
30,60$
5/1/13
30$ hostel
0,25$ 2 banaani
7$ kohv
4$ dog
20$ dinner
61,25$
6/1/13
10$ metroo top-up
14$ sushi 1
6+2$ Bloody Mary
6+2$ drink
11+2$ drink
25$ sushi 2
5$ takso
Ca 85$
7/1/13
11$ hommikusöök
6$ lõuna, kohvi
9 $ metroo top-up
11$ dinner
3$ mahl
6$ dinner
46$
8/1/13
10$ hommikusöök
8$ metroo top-up
12$ MET
5$ margid
4$ mahlajook
20$ dinner
59$
9/1/13
1$ metroo top-up
9$ hommikusöök
15$ lõuna
25$
Nädal kokku: ca 500$
Suuremad kulugrupid:
Söök 185$
Hommikusöök 45$
Lõuna/õhtu 140$
Telekommunikatsioooooon 136$
Transport 48$
Vaatamisväärsused 37$
Majutus: 30$
Kokku: 440$
Muu: 60$
Siittulenevalt - luban edaspidi kokkuhoidlikum olla ja vähem fancyle toidule kulutada (aga ma ei saand seda NYCs tegemata jätta!! :) )
Lisamärkus, võib olla tuleb mul ikkagi sisse viia suurem osa majutusele, sest hetkel väga CS'da ei taha. Vot nii.
(1. väga veider ikka, kuidas piloodid lambist maandunud lennukist välja jooksevad, kiiresti Burger King'ist toidu toovad ja siis tagasi oma cocpitti hüppavad, et edasi lennata :D
2. Inimeste boardimise süsteem on siin veider.)
Kui New York lühidalt kokku võtta, siis võib öelda, et olen rahul, et käisin, aga mul ei ole kahju ära minna.
Loodan, et tekst oli enam-vähem arusaadav. If not, ask for more! ;) if yes, you can still ask or say something.
Järgnev postitus juba loodetavasti nädala pärast ja siis tuleb kokkuvõte Houstoni kohta. :)
Seniks olge tublid ja kui väga igavaks läheb, vaadake videosid. :D
Cheers,
-Jaana
(Oh no, just oli ilge turbulents... Hirm peal korraks)
Oma reisi alustasin täpselt nädal aega tagasi, mil lendasin Tallinnast Riiga ning järgmine hommik Riia-Stockholm-New York. Nüüd, nädal aega hiljem tundub olevat täpselt öige aeg kokkuvõtteid teha sihtunktist, mis just selja taha jäi.
New Yorgis veetsin täpselt 6 päeva, mille sisse jäi kõiksugu tegevusi -vaatamisväärsused, kohvikud, restoranid, baarid, klubid, uute inimestega tutvumine, rohkelt linnas niisama ringi uitamist jne. Kes muidu jälgib mo tegemisi, see teab, et pean ka videoblogi ning olen igaõhtuselt oma tegevused kokku võtnud. Küll aga pean ma ütlema, et seda tehes ei tunne ma end kõige mugavamalt - ikkagi nats uus, harjumatu ning tunnen end krampis olevat. Kergem oleks kellegagi kaamera ees dialoogi pidada. :) Aga ehk läheb paremaks, sest pean ausalt tunnistama, et see ikkagi on kiirem variant, kui iPadil blogi kirjutamine (kuigi kirjutada mulle meeldib).
(külm higi katab mo käsi, sest turbulents on võimas ning just paluti meeskonnal istuma minna)
New York - linn, mis kunagi ei maga. Suur õun... Mind tervitas see 8 miljoni elanikuga metropolitan külmalt ja seda sõna kõige otseses mõttes. Kuna minu reisi 15 sihtpunktist ainult 1, New York, oli jahedama ilmaga, siis ega mul ju head külma ilma varustust kaasas ka ei olnud - ainult kevad/sügis jope ning üks paar pikki pükse. Nii värisesingi esimesed päevad nagu haavaleht ning olin suhteliselt õnnetu. Mul on lihtsalt selline viga, et kui mul on külm, siis mo aju külmub, tuju läheb kehvaks ning üleüldiselt olen üks pahur tegelane (see ei kehti siis, kui õues on -20* aga olen soojalt riides).
Lisaks külmale ilmale ja peldikule, kus ma CSsin, tuli välja, et mo vöörustaja on suuremat sorti creep.
Seega, paar esimest päeva NYs ei olnud just kõige meeldivamad ning oli isegi selline tunne, et sinna küll tagasi minna ei taha. Õnneks aga olukord hiljem muutus.
(ok, how bad idea it is to go to the airplane's toilet on your bare foot???)
Inimesed meie ümber
Kas ma olen kunagi rääkinud, kui olulised on minu jaoks inimesed, kes mo ümber on? Ma täielikult pooldan seda, et ütle mulle, kes on so sõbrad ja ma ütles sulle, kes oled sina. Ja ma olen lihtsalt niiiiii (lõpmatuse märk) tänulik oma sõpradele, kes on sellised olnud nagu nad on - positiivsed, tegusad, tegijad, õnnelikud, entusiastlikud jne! No wining! Kui on takistus ees, siis ei ole nii, et mis nüüd saab. On hoopis kiire arutelu, et mismoodi saab (ikka edasi). Kui nemad siuksed ei oleks, siis ilmselt oleksin endiselt kuskil Kalju külas (mitte et seal halb oleks) doing nothing ja complainimas s*ta Eesti elu üle. Ühesõnaga, mul on kõige ägedamad sõbrad!
Igatahes, inimesed sinu ümber tulevad ja lähevad, osad ka jäävad. Usun, et iga inimene õpetab sulle midagi. Mõni õpetab, et seda tüüpi inimestega mitte enam tegemist teha. Ja aeg, mis sa oled kusagil veetnud on enamjaolt hinnatav sinu ümbruses olevate inimeste järgi.
Tulles tagasi New Yorki, siis nagu juba eelpool mainisin, osutus minu esimene vöörustaja täielikuks creep'iks ning seetõttu tekkis ka teatud vastumeelsus New Yorki suhtes. Õnneks aga peale seal välja kolimist kohtusin juhuslikult (Facebook on ikka täitsa kasulik mõnikord) oma tuttavaga Austriast, kellega koos olime Taanis Erasmuse vahetust teinud. Saime ka tol ajal päris hästi läbi ning Times Square'l kohvile minna oli ikka päris äge! Kogu reis võttis kohe uue pöörde. Lisaks tutvusin tema sõpradega, kellega hiljem õhtusöögile läksime ning tuju läks kohe paremaks. Lahedad kutid, rentisid lennuki (mitte auto), sest üks neist oli piloot ja trippisid Floridas ringi. :)
Järgnevad 3 päeva elasin Tai päritolu Taani tüdruku juures (kolis Taani 5 aastasena) Brooklynis. Alguses oli täitsa OK, tsillisime koos linnas ringi ja oli lõbus. Aa no olgem ausad, tegelikult on ikkagi päris raske sobitada ajakavasid, kui üks tahab 12ni magada, teine juba kell 9 majast välja minna, et vaatamisväärsustega tutvuda. Minu poolest on täitsa OK, kui ma omaette linnapeal jalutamas käiks, aga ma ei viitsi oodata teise inimese järgi, kelle tegelikult ei ole samasugust kiiret (äralend paari päeva pärast), aga kes ikkagi viisakusest pakub end kaasa. Mul oli ikkagi ju mingi check-list, mida ma näha tahtsin. Seepärast tundisin end natuke kammitsetuna. Oh well, seda ma ju ometi teadsin, kuid ikkagi savesin oma 100$ ...
Kui rääkida inimestest in general, siis pean ütlema, et olin positiivselt üllatunud, et kõik olid sõbralikud ja abivalmis (kui ma lugematu arv kordi küsisin, kust kuhu ma minema peaks.. :D ) Hea on see, et tegu on ikkagi inglisekeelse riigiga, seega saad kõigest aru, mis toimub ja inimesed saavad ka sinust aru (enamjaolt - kui sa just valesse linnaossa sattunud pole).
Metroo
Teate, mulle tegelikult metroo meeldib. See on lihtne ja selge ning suhteliselt odav. Nats räpane, aga mitte hullem kui Tallinna ühistransport. Üks ots (ükskõik kui kaugelt kui kaugele, as far it's in the same direction) maksab 2,25$ ja see kehtib nii metroos kui bussides kuni 2 tundi. Peale seda pead uuesti maksma. On ka 7-päeva kaart (30$) ja kuukaart (hinda ei mäleta).
Aga jah, selguse kohapealt - hea ja arusaadav kaart ning peale natukest aega katsetamist/sõitmist saab ilusti selgeks. Eks iga asjaga ju läheb alguses aega, seega ei saa eeldada, et ma lendan platsi ja juba tean, kust kuhu miski sõidab. Aga peale 6 päeva võin küll öelda, et teadsin ma suht täpselt, kuidas liigelda! :)
Tänavate nummerdamine
Harjumatu. Kuigi ma näen selles süsteemi, siis minu jaoks töötab vana hea tänavate nimetamine paremini. Kes millega harjunud on. :)
Atmosfäär/vibe
Millegi pärast arvasin ma, et New Yorkis on natuke rohkem seda "midagi". Ootused olid ülikõrged, aga kohale jõudes reaalsus didn't meet the expectations. Oh well, mis ma ikka teha saan.
Ootasin ju uptight inimesi jooksmas üle tee, haaramas taksot olles ise ikka sama vaprad ja ilusad, aga mida ma nägin oli nothing! Hea kui paar inimest oli korraliku mantli või ülikonnaga (ja me ei räägi metroost, me räägime Manhattani alast), kõik ülejäänud olid väga casual... Ei tea, kastalv on siin ka oma töö teinud?
Igatahes, see mida ma siia otsima tulin, seda ma ei leidnud (prale vaatamisväärsuste).
(piloot just laulis lustaka "Tänan, et meiega lendasite" tänulalu enne maandumist :D )
Vaatamisväärsused
Eks neid ole kindlasti rohkem, kui mina ära vaadata jõudsin, kuid minu bucket listis olid siis järgnevad:
Linnavaade kas Rocafellar Centeri või Empire State Buildingu katuselt. Käisin Rocafellar Centeri katusel (on top of the Rock), sest see oli odavam (25$ 45$ asemel), 360* vaade ja sealt nägi ka imeilusti Empire State Buildingut. (ok, the truth is that tegelikult sattusin sinna ette puhtjuhuslikult enne ESBd, seega läksin sinna). Oma kavala võtte tõttu sain näha nii päevast kui öist vaadet, st. läksin just piisava ajavaruga enne päikeseloojangut. :) pildid on superilusaf, aga kvaliteet ei ole parim.
Times Square - nii öine kui päevane. Seda ei oskagi kohe kuidagi kommeteerida. Minu arust ei ole see midagi nii erilist, eriti päeval. Öösel veel, siis on seal palju linnatulesid ning blinkivaid lampe, aga muidu - lihtsalt üks üleshaibitud koht. Lisaks on see nii inimesi täis, et liikuda ei saa. Palju poode, palju inimesi. Muidu nagu iga teine linnaosa tänav, aga üks positiivne teistest eristav asi - vähemalt on mingigi läbiv joon reklaamil, mis niiväga silma ei kriibi (pean silmas seda, et igal pool mujal on iga putka omamoodi, kel jõulutuled kaunistuseks, kel käsitsi joonistatud smt, kel midagi muud, lisaks on suht räpane). Times Squarel on küll väga kirju, aga tavaplakateid või stiiliüllatusi ei näe.
Siittulenevalt tahtsingi välja tuua, miks mulle ka algul NYs ei meeldinud. Nimelt ei talu ma seda, kui inimesed niisama tänaval hängivad (jou-jou tüüpi) ja seda, kui need minipoed igal pool on, kus üks müüja mustem junn kui teine. Ja see stiilitus... Linnapilt on kohe kole mo jaoks ja ebaturvaline (ok, ma võin veider tunduda, aga that's just me). Eks ma tean, et igal pool ei ole selline, aga siiski, see, kus ma olin, kindlasti ma elada ei tahaks. Kui, siis ainult Manhattanil. Ja selleks mul ilmselt raha ei ole. :D
(olen jõudnud St. Louise lennujaama. Miks kõik inimesed enne lendu joovad, aash?)
Veel käisin Central Parkis, tore oli, aga ilmselt on see ka üleshaibitud seetõttu, et see ainuke roheline lapike NYCs on.
Statue of Liberty - õnnestus tasuta paadile saada (ärge selle tuuri eest küll makske, suht tavaline rip-off tehnika) ja seda kuju silmata. Njah. Hea, et nähtud on.
Metropolitan Museum of Art (MET) oli täitsa tore. Ses suhtes, et mitu korda jõudsin mõelda, kas ma olen ikka õiges kohas ja õige inimene seda kunsti (ja neid klaasijuoikesi ja sfinkse) hindama, aga mingi hetk jälle tundus, et olen küll... Võta siis kinni.
Öine Brooklyn bridge ja vaade seal linnale oli super! Kindlasti üks must go.
Lisaks pikad jalutuskäigud linnas ilma kaarti kasutamata olid head, et õiget pilti saada. :)
Eelarve
Kuna olen suurelt reklaaminud, et toon oma eelarve detailselt ära (no tegelikult pean seda ikka enda huvides, aga äkki on sellest kellelegi hiljem ka (you never know) kasu), siis siin on minu kulutused reisil siiamaani.
Etteruttavalt pean ütlema, et mo kulutused on suuremad, kui optimistlikult ootasin, kuid pole hullu, ehk madalama hinnaklassiga Aasia tasakaalustab selle ära. :) Lisaks on reisi alguse ettearvamatuid kulusid, näiteks pidin ju endale uue telefoni ostma :S
Aga siin ta siis on, day-by-day, allpool suuremad kulugrupid eraldi (muidu teeks Excelli tabeli ka, aga MyPad vist ei toeta seda.. :D )
7 päeva NYCs (kulud)
3/1/13
30 $ Lennujaama SIM, mida ma ei saanud
12,50$ rongipilet Penn Stationisse
106$ telefon + SIM
6,50$ kohvi+ saiake Starbucksis
10$ dinner
165$
4/1/13
2$ Dog
5$ dinner
8,60$ sall
5$ open bar
10$ metroo top-up
30,60$
5/1/13
30$ hostel
0,25$ 2 banaani
7$ kohv
4$ dog
20$ dinner
61,25$
6/1/13
10$ metroo top-up
14$ sushi 1
6+2$ Bloody Mary
6+2$ drink
11+2$ drink
25$ sushi 2
5$ takso
Ca 85$
7/1/13
11$ hommikusöök
6$ lõuna, kohvi
9 $ metroo top-up
11$ dinner
3$ mahl
6$ dinner
46$
8/1/13
10$ hommikusöök
8$ metroo top-up
12$ MET
5$ margid
4$ mahlajook
20$ dinner
59$
9/1/13
1$ metroo top-up
9$ hommikusöök
15$ lõuna
25$
Nädal kokku: ca 500$
Suuremad kulugrupid:
Söök 185$
Hommikusöök 45$
Lõuna/õhtu 140$
Telekommunikatsioooooon 136$
Transport 48$
Vaatamisväärsused 37$
Majutus: 30$
Kokku: 440$
Muu: 60$
Siittulenevalt - luban edaspidi kokkuhoidlikum olla ja vähem fancyle toidule kulutada (aga ma ei saand seda NYCs tegemata jätta!! :) )
Lisamärkus, võib olla tuleb mul ikkagi sisse viia suurem osa majutusele, sest hetkel väga CS'da ei taha. Vot nii.
(1. väga veider ikka, kuidas piloodid lambist maandunud lennukist välja jooksevad, kiiresti Burger King'ist toidu toovad ja siis tagasi oma cocpitti hüppavad, et edasi lennata :D
2. Inimeste boardimise süsteem on siin veider.)
Kui New York lühidalt kokku võtta, siis võib öelda, et olen rahul, et käisin, aga mul ei ole kahju ära minna.
Loodan, et tekst oli enam-vähem arusaadav. If not, ask for more! ;) if yes, you can still ask or say something.
Järgnev postitus juba loodetavasti nädala pärast ja siis tuleb kokkuvõte Houstoni kohta. :)
Seniks olge tublid ja kui väga igavaks läheb, vaadake videosid. :D
Cheers,
-Jaana
Tuesday, January 8, 2013
Iganädalased kokkuvõtted
Hei! Teate, mul nyyd tuli siuke idee, et siia vist hakkan postitama kokkuvõtteid kohast, kus ma olnud olen. Nt kui yleomme NYst ara lahen, siis lennujaamas on kena yks kokkuvottev postitus teha ja lisada juurde daily reports jarjekorras. :) Ja kui Houstonist lahkun, siis teen jargmise samasuuse kokkuvotte. Nii on mul igaõhtuselt nats vahem juramist.
Lisaks saan siis igas kohas tehtud kulutused siia panna (so far olen suutnud kenasti jarge pidada :) )
Br,
Jana
Lisaks saan siis igas kohas tehtud kulutused siia panna (so far olen suutnud kenasti jarge pidada :) )
Br,
Jana
Saturday, December 29, 2012
Reisi varasem algus/Earlier departure
Tsauki!
Eile õhtul sain e-maili BookingHousist, kust ma oma lennupiletid New York'i ostsin (TLL-RIX-ARN-NYC). Kiri oli väga paljuütlev, samas jälle täiesti mittemidagiütlev - minu tellimuses on tehtud olulised muudatused. Aga mis muudatused? No clue. Vaatasin siis reisikavast, ei näita ka midagi! (ok, see selleks, pigem väike improvement area teenusepakkujale..)
Igatahes peale Läti neiuga vestlemist sain teada, et üks mo lend on tühistatud, pean kontakteeruma AirBaltic'uga (tuntud ka kui AirPeldik).
Täna hommikul siis sain liinile ABga ja kuulsin, et pole tühistatud, vaid nihutatud varasemale ajale 15 min. St mo lendudevaheline aeg jääb alla 20 min (täpsemalt oli see siis 10 min) ja see ei ole lubatud. Küsisin, et mis siis saab, NY lendu küll maha magada ei tahaks... Peale lühikest konsulteerimist pakuti mulle uut lendu eelmisel õhtul, ehk siis 2. jaanuaril 20:25(?) ja öö Riias hotellis. OK, mis mul siis muud üle jäi... jama on see, et Mailel oli oma lennupilet Taani ostetud niiviisi, et me saaks veel peale check-in'i ja security check'i koos tsillida, st ta lend läks ca 5 minti hiljem... aarghh.. (tegelt ütlesin AB teenindajale, et võin jooksuga ka sinna teise lennuki peale hüpara RIX lennujaam on niikuinii nii väike, ta aga ikka ütles, et company policy ei luba seda).
Igatahes, selle tulemusena algabki mo reis ühe päeva võrra varem! Üllatus missugune.
Mis veel uut? Üritan viimaste päevadega veel endale sobiva GoPro leida ja selle töökorda seada ning viimased asjad kotti pista. :) Countdown väheneb kiiremini kui ma oodata oskan..
Eile õhtul sain e-maili BookingHousist, kust ma oma lennupiletid New York'i ostsin (TLL-RIX-ARN-NYC). Kiri oli väga paljuütlev, samas jälle täiesti mittemidagiütlev - minu tellimuses on tehtud olulised muudatused. Aga mis muudatused? No clue. Vaatasin siis reisikavast, ei näita ka midagi! (ok, see selleks, pigem väike improvement area teenusepakkujale..)
Igatahes peale Läti neiuga vestlemist sain teada, et üks mo lend on tühistatud, pean kontakteeruma AirBaltic'uga (tuntud ka kui AirPeldik).
 |
| Kogu kiri: "Olulised muudatused tellimuses." Millised siis? |
Igatahes, selle tulemusena algabki mo reis ühe päeva võrra varem! Üllatus missugune.
Mis veel uut? Üritan viimaste päevadega veel endale sobiva GoPro leida ja selle töökorda seada ning viimased asjad kotti pista. :) Countdown väheneb kiiremini kui ma oodata oskan..
Thursday, December 27, 2012
Saturday, November 10, 2012
Ettevalmistused reisiks
Tere jälle!
Aega võttis, mis ta võttis, aga lõpuks ometi olen ma jälle tagasi arvuti juurde saanud. Vahepeale on jäänud nädalane külaskäik Taani (CPH ja Odense, just lovin' it!!) ja natuke töö tegemist.
Aga nagu eelmises kirjas lubasin, siis enne veel, kui siia hakkab tulema, mis mujal maailmas toimub, siis seletan lahti/räägin ära, mismoodi ma reisin, täpsemalt siis
* reisimismeetodid
* ööbimine
* reisiplaan
* budget.
Reisimismeetodid
Nagu teada on, siis hetkeseisuga on mul ostetud kõik lennupiletid sihtkohtadesse, mis ma valinud olen.
Mismoodi, kuskohast?
Algselt kaalusin piletite ostmist RTW piletite teenusepakkujatelt, aga võtnud pakkumise 2 neilt ( http://www.roundtheworldflights.com/ ja http://www.roundtheworldticket.com/ kes lubasid, et ei tee mingeid rip-offe jne) sain 11 sihtpunkti peale arveks ca 6000 EURi. OK, teine oli ~5800 EURi, aga siiski!! Ei, niipalju raha (või aega selle teenimiseks) mul polnud. Arvestades veel seda, et lisakulud nagu ööbimine, toit, maapealne transport ei ole sisse arvestatud.
Seejärel asusin ise otsima ning 2x12h tööpäev ning sain järgneva tulemuse - 15 sihtkohta, ca 3000 EURi! Pole paha, pole paha. Olin enda üle uhke igatahes! :) Järgnevad 2 kuud aga ei olnud meelakkumine. Koostasin endale suured skeemid, kust pileti leidsin, airline, valuutad, departure, landing etc. ja iga päev käisin vaatamas, mis hinnaga pakutakse. Kui kõhutunne (või juuresvilkuv silt, et promotion on :D ) lubas, siis tegin ostu. Kaasa aitasid ka international friends, kes soovitasid oma kontinendi odavlende jne.
Üks asi, millele ma varem ei möelnud - igale lennupileti hinnale (kontinendisisene), mis ma algses tabelis arvestasin, pidin lisama ca 10% otsa, sest juurde tuli pagasitasu! What can you do, ise valisin odavamate lendudega firmasid ju.
Kohapeale jõudes kavatsen juurde osta siis vajaminevad bussipiletid, taksod, rongid etc mis vaja on. Hääletama vist väga ei kipu (vanemate südamerahuks).
Ööbimine
Siinkohal vist emasüda niiväga rahul ei ole, aga kavatsen kasutada backpackeritele tuntud meetodit - CouchSurfingut. Tegemist on väga laheda ja odava (loe: tasuta) viisiga tagasihoidlikult ära majutuda. Lisaks pakuvad hostijad peale oma diivani veel head seltskonda ning kohaliku elu insight'i ning seda palju paremini kui mõni närune hostel! :)
CouchSurfingust on mul olemas üks kogemus, Itaalias, Roosiga, siis pidime küll suure hirmu pärast ära surema, aga tegelikult olime me lihtsalt ühed suured jänesed ja ei saanud aru, mismoodi see community toimub. Tegelikult tutvustati meile kohalikku elu, kultuuri jne nii, et siiamaani meenutan hea sõnaga seda öist linnaekskursiooni Leces või pidu Brasiillaste juures. Kogu see community on lihtsalt ülitore!
Lisaks loodan öömaja saada sugulaste/tuttavate/sõprade juures, keda mul peaks olema ca pooltes peatuspunkitdes! :)
+ niikuinii mul eelarvet hotellides, hostelites elamiseks pole (ainult Hiinas, kus viisa saamiseks pidi juba broneering olema), siis miks mitte?
Reisiplaan
Vähem juttu, rohkem... skeeme! That's how I like it! ;)
Kuna see on suht lollikindel, siis legendi ei hakka panema. :D
Budget
Suurt eelarvet mul pole, sest olen ju tavaline tundengilaadne veel. Kuna aga tegemist on üle 4 kuu äraolemisega ja ringireisimisega, siis natuke raha ikka kulub, eksole!? Aga üritan ikkagi võimalikult kokkuhoidlikult elada.
Hetkeseisuga on kulunud lennupiletite raha - 2496 EURi (+ suurel hulgal tehnikavidinaid, ei tea, kas kõik vajalik ka on, aga vähemalt saab ka hiljem kasutada) ning olen arvestanud, et ca sama summa võib veel otsa minema kohapeal. Seega kogusummas ca 100 000 EEKi vanas rahas (mul ei ole seda sokisääres, seega röövima ei tasu tulla :D). Rõhutan, et ma üritan kokkuhoidlikult ja säästlikult elada, ning alati on parem, kui raha üle jääb, eksole! :)
Aga sellest, kuidas mul teepeal nende rahaasjadega on/läheb, annan ka jooksvalt teada!
Kuidas ma summa kokku olen saanud alates hetkest, mil otsustasin, et nüüd on minek?
Idee tuli ajal, mil tegin oma praktikat Vestases. Õnneks sain praktikal käimise eest palka. Halenaljakas on möelda, et sealne intern saab 3x suuremat palka Eesti keskmisest. Samas kulub see kõik ka kohe ära, sest
a) 50% kohe maksudeks
b) ühe väikese toa üür on ca 8000 EEKi kuus
c) elu
Aga vähemalt ei ole iseenda tööle pidanud peale maksma, v laenu võtma tol hetkel.
Tegelik vedamine on pigem vist see, et olen suviti Norras tööl olnud, kus nad meid Maarjaga (õeke) ikka tagasi kutsuvad. See aasta mo plaanist kuuldes pakkusid nad, et võiksin kuni jõuludeni on-off tööl olla. Fine by me, sest Eestis olles raha ainult kuluks, siin saan oma planeerimistööd teha ning kui vaja, siis ka natuke tööd :) Kuna seda tööd väga ei ole, siis miljoneid hetkel küll kokku ei aja, aga kommiraha ikka! :)
Seega:
* põhirõhk - suvetöö
* praktika
* natuke sügis-talvetööst
* väike tagavara
Moraal - kõik kel sama idee, soovitan algkapitali välismaale teenima minna!
Funny story - täna tuli endine töökaaslane tere ütlema ja arutasime/naljatasime niisama elu ja mo mineku üle ja no jälle pidin tödema järgmist. Kuigi mulle siin hetkel väga olla ei meeldi (lollid/türanlikud poola kokad, ebaintelligentne kaaskond (ei saa mitmekesist teravat huumorit teha), s*tt ilm jne), siis olen nõus selle olukorra ära kannatama, SEST kui ma teeksin oma eesmärgi nimel Eestis tööd, siis teeniksin arvatavasti selle sama summa 2 täis-aastaga (võttes arvesse, et olen noor ja roheline, saaksin miinimumpalka)! Ja nii ongi! Seepärast loengi päevi, mil see õudus läbi saab, aga savi, vähemalt ei kude ma kuskil omaette nurgas ja hala, et elu on nii halb. Vastupidi - ma arvan, et elu on ikka megailus, ma olen õnnelik, et mul on selline võimalus, ning ma kasutan seda nii kuidas jaksan! :)
Nii, tänaste lubatud teemadega olemegi märkamatult ühele poole saanud. Lisateemadena töstataksin 2 asja.
1. Eelmine nädal Taanit visiteerides tehti mulle huvitav ettepanek, teha hoopis videblogi. Kuna kirjutamine võtab nii kaua aega, siis tundub mulle, et see oleks päris hea idee! :) I'll think about it!
Samas pean aga ütlema, et mulle meeldib kirjutada (ja siis hiljem ise lugeda, hahaa), aga see videovärk võiks ka ikka põnev ju olla! :)
2. Kes teab, kuidas EMTd oma sponsoriks saada? Tasuta internetti üle maailma täpsemalt.
Töelise eestlasena on internett mulle eluks vajalik. Lisaks on mul ju vaja pidevalt oma blogi ja FB lehte täiendada. Seega tahaksin saada oma tutika iPadiga netti igas maailmanurgas. Aga ma ei tahaks selle eest maksta, sest need roaming-teenused on ju jube kallid. Ma tean, et ma mingi Tätte ei ole ja keegi mulle seda pakkuma ei tule, aga ma oleks nõus midagi selle heaks tegema küll! Siit küsimus - kuidas seda saada? Think outside of the box! Pean varsti oma plaaniga lagedale tulema ja kõik ideed on oodatud! ;)
-j
Sunday, October 21, 2012
Tutvustus / Introduction
Tere!
Osad teist juba teavad, teised veel mitte... Aga et kõik üheselt aru saaksid, siis alustan algusest.
Mina, Jaana, 23-aastane (pool)tudengist saare neiu, kavatsen minna järgmise aasta alguses 4 ja pooleks kuuks (ca 130 päeva) ümbermaailmareisile. Jah, ma kavatsen selle ajaga meie planeedile tiiru peale teha ja vaadata oma silmaga, mis mujal toimub. Selleks, et kõik põnev salvestada/talletada ning et kõik sõbrad, tuttavad, muidu huvilised ühel leheküljel oleksid, otsustasin selle reisiblogi luua (ning ka väike FB konto nagu nüüdisajal kombeks on).
Et algusest peale kõik ordungis hoida (nagu mulle meeldib), siis teen siinses peatükis iseendale küsimuste/vastuste vooru. :)
Kes, kust?
Jaana Kurgpõld
24. august 1989
Kalju küla, Valjala vald
Saaremaa
ESTONIA
Seiklushimuline noor inimene.
Miks?
Uudishimu ja tahe kogeda omal nahal, tunda oma ninaga, kuulda oma kõrvaga, näha oma silmaga.
Viimane tõuge?
Vestase kontori nõme bürokraatia, tunne, et mind aheldatakse sinna eluks ajaks kinni (pakkumine minu ajutist sealolekut pikendada). Soov näha maailm enda silmaga enne, kui end eluks ajaks millegagi niiviisi seon ja et see kunagi mo komistuskiviks ei saaks kuskil karjääri tegemisel (see, et ma tahan lampi nüüd reisima minna).
Edasiliikumise vajadus.
Kus ma varem reisinud olen?
Varem olen käinud järgmistes riikides (külastamise järjekorras):
1. Läti
2. Leedu
3. Rootsi
4. Egiptus
5. Norra
6. Taani
7. Soome
8. Inglismaa
9. Tai
10. Malaisia
11. Singapur
12. Itaalia
13. Saksamaa
Mis riikides ma elanud olen?
Olen hetkeseisuga elanud kokku 3 riigis - oma kodu Eestis, vahetusüliõpilane ja praktikant Taanis, tööl Norras.
Mis ma varem/siiamaani teinud olen, background?
OK, see tuleb natuke pikem.
Kool/haridus
Nii, käisin oma 9. aastat Valjala Põhikoolis ära. Tore.(Lasteaias käinud ei ole. Õnneks.)
Järgmised 3 aastat käisin Kuressaare Gümnaasiumis, selle aja elasin nädala sees ühikas. St sealt tuleb nii öelda esimene "oma elu" kogemus. Gümnaasium oli ka OK.
Peale keskkooli läksin õppima Tallinna Tehnikakõrgkooli logistikat ja transpordikorraldust. Ilmselt mo elu parim valik so far! Ei, mitte eriala ega kooli pärast, vaid hoopis seepärast, missuguste inimestega ma sealt alates kokku hakkasin puutuma.
Esimene kursus oli lõbus - uued tutvused, samade huvidega inimesed (või siis natukenegi rohkem ühistega kui keskas. Loomulikult keegi ei ole esimesel kursusel 100% kindel, et temast see ametimees saab, mida ta õppima on tulnud, kuid isikuomadused klapivad rohkem kindlasti) ning palju toredaid ettevõtmisi. Igatahes oli igati fun ning kui mul oleks valida, mis aega oma elus tagasi minna, siis see see oleks. :)
Esimese kursuse lõpus kandideerisin üliõpilasesindusse (nagu mul veel vähe tegemisi oleks olnud) ning hakkasin tegutsema kultuuriosakonna juhina (1 aasta). Tööd oli palju ning kooliülesandeid ka omajagu, kuid millegipärast need kibedalt meeles ei ole. Tagasivaadates on meeles küll palju magamata öid, aga selle kõik kaaluvad ülesse need lugemata hulgal ette võetud ühised aktsioonid, korraldatud üritused jmt.
Öeldakse ju, et ütle mulle, kes on so sõbrad ja ma ütlen sulle, kes oled sina. I couldn' agree more!
Inimesed kes mind tollest ajast (ja siiamaani) ümbritsevad on nii positiivsed, eluröömsad, hakkajad ja aktiivsed, et ma kohe tahtsin olla ise samasugune. Mul vedas, et ma selliste inimeste keskele sattusin, sest ilmselt muidu ei oleks ma siin, kus ma hetkel olen (maailmareisi äärel), saan vaid spekuleerida...
Well, anyways, need samad inimesed toetasid mind ka hetkel, mil otsustasin, et läheks vahetusüliõpilaseks, et veidi uusi mõtteid ja kogemusi saada (sorry see kõlab küll nii paatoslikult, aga no ma ei oska seda viisakalt paremini hetkel väljendada).
... ja siit said alguse minu pikemaajaline välismaal viibimine.
Algselt pooleaasta pikkuseks plaanitud Erasmuse vahetus Taanis venis märkamatult aastaseks ning enne kui isegi aru sain, olin alla kirjutanud otsusele löpetada ülikool välismaal. Mitte et ma seda kahetseks. :)
Praeguseks olen lõpetanud University of Southern Denmark'i Manufacturing and Management Engineering erialal, sõpradele B.Eng Jaana Kurgpõld. :D
Kõrgkool Eestis on pooleli sealkohal, kust Taani läksin, st 2 aastat käidud, 2 oleks veel. Järgmine aasta peale reisi on mul plaanis minna edasi magistrisse, seetõttu natuke kahtlen, kas TTKd ongi mõtekas üldse ära lõpetada, sest edukalt jätkata saaks ma ka ilma selleta. Kuigi ideepoolest seal lõpetamine mulle meeldiks, sest mulle ei meeldi asju poolikuks jätta :P
Siitkohalt ka põhjus, miks kutsun end pooltudengiks. :)
Töö
Natuke ka minu tööelust.
Kuna ma olen ikkagi maalaps, siis nii kaua kui end mäletan olen aidanud vanemaid koduste töödega. Olgu see siis heinatöö, peenarde rohimine, loomadega tegelemine vmt.
Siinkohal tuleb mulle tegelikult meelde üks naljakas lugu, mida ma ei saa endale hoida.
Vanust võis olla ca 13-14.
Oli see nüüd hilissuvine või varakevadine aeg, kes seda enam mäletab, aga aeg oli vedada laudast sõnnik välja. Selleks tulid meile tavaliselt sulased, kes selle tükitööna ära tegid ja siis selle eest kindla rahasumma said. Mina, kuuldes seda rahasumma suurust, nägin võimalust oma taskuraha suurendada ning pakkusin varmalt, et võtan töö enda peale (te ei taha teada, kui suur meie laut on, nüüd teeb selle sama töö ära mingi väike traktor, kes sisse sõidab ja seal siis kühveldab). Lisaks kaasasin ka ettevõtmistesse oma tolleaegse parima sõbranna, naabritüdruk Kata. Saadud raha pidime kahepeale pooleks tegema. Ema-isa küll kergelt itsitasid selle peale, aga lauta me Kataga suundusime. Paar päeva kaevasime, midagi kuhugi poole ei liikunud - nii raske oli see. Lõpuks tõime välja isegi kirkad ja hakkasime nendega tööle. Kahjuks aga need paar kärutäit, millega me üle laudaukse läve saime, sinna ka jäid. Kirkad visati hiljem sulaste poolt järgi. Ainuke kord, kui pidin alla vanduma tööle ja tunnistama, et see mul ikka natuke üle jöu käis. :D
Aga tahe oli suur ja eesmärk (minu jaoks) üllas! ;) Aga tagasi päris teema juurde.
Kodus tehtud töö eest saime sümboolset taskuraha. Mingi hetk aga hakkas ärivaist peale tulema ning suundusime naaberkülas maasikaid korjama - good business (tegelikult oli vist põhjus see, et elasime maasikapõllust üle põllu ning olime lähimad abikäed sellel limiteeritud kiirel ajal). Kuna me aga sellised nobenäpud olime, siis avastasime järgmisel suvel uued ja paremad jahimaad kõrgemate palkadega. Hommikul kell 3 10 km jalgrattaga vändata ei olnud mingi probleem, et kella 4ks põllul korjamas olla. Teenistus oli ju ometigi hea - 2 EEKi (?) korjatud kilo eest!
Maarja ja Anneli (täditütar) olid erilised nobenäpud, mina olin pigem kobakäpp. Või tüdisin ma lihsalt sellest küürutamisest lõpuks ära.
Anyways, istusin mina siis ükskord kodus puu all, ema puhastas maasikaid, kui meile tuli külla meie naaber, kes juhuslikult tegi raamatupidamist ühele Muhu turismitalule called Vanatoa. Mina siis kurtsin, et üldse ei viitsi kohe neid maasikaid enam korjata ning tegin nalja, et äkki neile on seal Muhus kedagi tööle vaja (olin siis 15). Ene vastas, et see hooaeg vist enam ei ole, aga ta siis küsib järgmiseks aastaks.
Kevadel oli mul minu esimene "tööintevjuu" Helbega (tervitused siin on vist asjakohased :D ) ja juba mais hakkasin Muhus tööl käima. Amet - ettekandja. Lisaboonusena said tööle ka nobenäpud Maarja ja Anneli! :)
Esimene suvi (2006) ettekandjana kulges kiiresti ja megalahedalt. Minu esimene päris töö ju!!
Teine suvi (2007) vahetus Vanatoal juhtkond ning sain ühel kevadisel päeval kõne uuelt juhatajalt Erkkilt. Kutse tagasi ning lisaboonusena sain terve ettekandjatiimi kokku panna (tehtud valik oli ideaalne). Lisaks sain enda peale veel bookingud jmt. Kokkuvõtvalt - vastutusrikas ühele 17-aastasele, koolis mapp käes kõndida, juhuks kui keegi helistab, vahetevahel mingisse reisibüroosse sisse astuda jmt, kuid kindlasti asendamatu kogemus!
Kolmas suvi (2008) ei kavatsenud ma tööle minna. Lõpetasin keskat ning pidin sisseastumiskatseid ülikooli tegema. Kuidagi aga läks ikka nii, et sattusin tööle. Seekord Muhu Restorani.
Algselt pidin niisama puhkusi andma, lõpuks töötasin ikka kõigist kõige rohkem. Lahe oli see, et mul oli vabadus ning tookordne resto omanik Renè (may he rest in peace) oli ikka väga normaalne - kui tahtsin, avasin resto/ keset ööd, kui oli mingi üritus olnud. Kui ei viitsinud, oli oma asi. Tunde ja kohusetunde järgi. Ja selline töötaja empowering on väga kasulik vähemalt minususgusele töötajale.
Neljas suvi (1, 2009) tulin juba tööle Norrasse. Tegelikult pidin juba eelmine suvi tulema, sest Liisu pidi erialast praktikat tegema hakkama ning ei saanud enam ülikooli tõttu laia ilma peal laiali olla, aga ka mina ei saanud sisseastumiskatsete tõttu, seega tuli Maarja esimesena.
Tööd oli sel suvel palju, nats raske oli algul keeltega - esiteks inglise keele soravaks saamisega, eriti kui oled siiamaani ainult harjunud seda klassiruumis õpetajale rääkima. Teiseks norra keelega, või noh, pigem selgitamisega, miks ma seda ei räägi.
Viies suvi (2, 2010) tulin ka tagasi Norrasse. Hea võimalus kooli jaoks raha teenida.
Kuuenda suve alguseks (3, 2011) olin juba aasta aega Taanis elanud, aga suveks oli ikka vaja tööle tulla. Seega suvi Norras.
Seitsmes suvi (4, 2012) Norras on juba katkendlikum olnud, sest vahepeale jäi üks teine ots, millest kohe pikemalt. Aga kokkuvõtvalt võib õelda, et enamus Norras.
Nii, eelmise aasta sügisel pidin tegema 6-kuulise erialase praktika oma Taani kooli jaoks. Kandideerisin siia-sinna ning sain tööle maailma suurimasse tuulegeneraatoreid tootvasse firmasse Vestas. (enam nad vist küll esikohal ei ole, sest väiksed pilud võtavad üle, aga siiski...)
Suur Taani tootmisettevõte, üle 23 000 töötaja, tegutseb 63 riigis jne, jne. Ühesõnaga megakontsern. Megakogemus. Megatutvused. Megapraktika. Megavastutus (ei usu siiamaani, et minusugusele kollanokale mingeid asju teha anti). Mega, mega, mega... Olin seal kokku 8 kuud ning siis otsustasin lahkuda. Norra kasuks. Hmm, why? Ma olen selle üle oma teises blogis juurelnud, seega ei jääks siia pikemalt stoppama, aga long story short - teadsin, et tahan round-the-World (RTW, sellest ka blogi nimi) reisile minna ja Norra oli rohkem flexible minu jaoks tol hetkel.
Nii, igatahes, kui keegi endiselt veel tahab teada, kust ma oma kapitali olen saanud, et reisile minna, siis siin vist on vastus. Rikast Kanada vanaonu mul ei ole, seega kõik tuleb ikka ise raske tööga teenida.
Ja pealegi - ega ma nii suure eelarvega siis ka lähe (elamine on ikka iga aasta oma jao (loe: enamuse mo teenistustest) võtnud ju), tagasihoidlik seljakotirändur nagu ma olen. :)
Et veel viimast välja pigistada, siis resideerun jõuludeni Norras ja üritan natuke veel teenida ja peale seda on minek.
Communication plan
Facebooki loodud leheküljele hakkan postitama hetkemõtteid, -tundeid, -emotsioone, -pilte ja muud taolist, ilma suurt korrapära hoidmata. Lihtsalt nii nagu tuleb. Kajastab alati kõige paremini minu olukorda antud ajahetkes ja hoiab huvitatud kursis.
Võib-olla (väike lootus) leian selle kaudu ka inimesi, kes teavad inimesi etc, kes saaksid mind enda juures hostida. Tuttava tuttava tuttav on ikka parem kui kontvööras. :)
+ kõik toetusavaldused on väga oodatud.
Miks mitte postitada neid enda lehele? Ma ei taha hakata inimesi oma sõbralistis liigse müraga häirima. Kui teid huvitab (mida ma töepoolest loodan), siis kiire "like" ja hakkab infot mo seikluste kohta tulema nagu Vändrast saelaudu (ofc kui internett seda lubab). See kestab ainult teatud ajavahemiku (4+ kuud) ja hoiab asja kontrolli all. Samal ajal jõuaksid pooled inimesed mind oma sõbralistist ära kustutada või lihtsalt ära blokkida.
Blogisse jaanartw.blogspot.com hakkan kirjutama pikemaid jutukesi, arutlusi nähtu ja tehtu kohta. Üritan seda korrapärastada ning teha asja lihtsaks, et ka hiljem oleks see hea ette võtta ja kas endal läbi lugeda või isegi köitesse panna. :) (lennukad ideed :D )
Lisaks organiseeritud pildid. Võib olla pean ka mingi albumilaadse asja kuhugi looma, we'll see, aga tahaksin asja siiski võimalikult lihtsana hoida.
Siin jutustan lahti oma eelarve, toon välja kulud, analüüsin kitsaskohti, kuid mis kõige tähtsam, (kuulus reklaamlause kuluks nüüd ära) no hidden costs! :)
Miks ma eraldi blogi lõin enda eelmisest? Mul kergem hallata, teil lihtsam jälgida.
Mõlemasse kohta lisan oma reisikava, nii on hea jälgida, mis ajal ma kusagil olen ning kui kellegil on soovitada tutvusi (tasuta ööbimiskohta), põnevaid paiku või soov äkki ise minuga mingiks hetkeks liituda, siis on seda hea selle järgi planeerida.
Aga jah, tänaseks vist kõik, olen juba niigi palju teie aega viitnud.
Järgmises kirjas:
* reisimismeetodid
* ööbimine
* reisiplaan
* budget so far
Jääge meiega! :D (OK, OK, minuga... ego ikka küll... :D)
-j
Hi guys!
Well, sorry to say, but right now this content is not available. Try to use Google Translator or smth... :D
Actually, I'll try to improve and will figure something out! :) Meanwhile - take a look at the pictures! ;) :D
Osad teist juba teavad, teised veel mitte... Aga et kõik üheselt aru saaksid, siis alustan algusest.
Mina, Jaana, 23-aastane (pool)tudengist saare neiu, kavatsen minna järgmise aasta alguses 4 ja pooleks kuuks (ca 130 päeva) ümbermaailmareisile. Jah, ma kavatsen selle ajaga meie planeedile tiiru peale teha ja vaadata oma silmaga, mis mujal toimub. Selleks, et kõik põnev salvestada/talletada ning et kõik sõbrad, tuttavad, muidu huvilised ühel leheküljel oleksid, otsustasin selle reisiblogi luua (ning ka väike FB konto nagu nüüdisajal kombeks on).
Et algusest peale kõik ordungis hoida (nagu mulle meeldib), siis teen siinses peatükis iseendale küsimuste/vastuste vooru. :)
Kes, kust?
Jaana Kurgpõld
24. august 1989
Kalju küla, Valjala vald
Saaremaa
ESTONIA
Seiklushimuline noor inimene.
Miks?
Uudishimu ja tahe kogeda omal nahal, tunda oma ninaga, kuulda oma kõrvaga, näha oma silmaga.
Viimane tõuge?
Vestase kontori nõme bürokraatia, tunne, et mind aheldatakse sinna eluks ajaks kinni (pakkumine minu ajutist sealolekut pikendada). Soov näha maailm enda silmaga enne, kui end eluks ajaks millegagi niiviisi seon ja et see kunagi mo komistuskiviks ei saaks kuskil karjääri tegemisel (see, et ma tahan lampi nüüd reisima minna).
Edasiliikumise vajadus.
Kus ma varem reisinud olen?
Varem olen käinud järgmistes riikides (külastamise järjekorras):
1. Läti
2. Leedu
3. Rootsi
4. Egiptus
5. Norra
6. Taani
7. Soome
8. Inglismaa
9. Tai
10. Malaisia
11. Singapur
12. Itaalia
13. Saksamaa
Mis riikides ma elanud olen?
Olen hetkeseisuga elanud kokku 3 riigis - oma kodu Eestis, vahetusüliõpilane ja praktikant Taanis, tööl Norras.
Mis ma varem/siiamaani teinud olen, background?
OK, see tuleb natuke pikem.
Kool/haridus
Nii, käisin oma 9. aastat Valjala Põhikoolis ära. Tore.(Lasteaias käinud ei ole. Õnneks.)
Järgmised 3 aastat käisin Kuressaare Gümnaasiumis, selle aja elasin nädala sees ühikas. St sealt tuleb nii öelda esimene "oma elu" kogemus. Gümnaasium oli ka OK.
Peale keskkooli läksin õppima Tallinna Tehnikakõrgkooli logistikat ja transpordikorraldust. Ilmselt mo elu parim valik so far! Ei, mitte eriala ega kooli pärast, vaid hoopis seepärast, missuguste inimestega ma sealt alates kokku hakkasin puutuma.
Esimene kursus oli lõbus - uued tutvused, samade huvidega inimesed (või siis natukenegi rohkem ühistega kui keskas. Loomulikult keegi ei ole esimesel kursusel 100% kindel, et temast see ametimees saab, mida ta õppima on tulnud, kuid isikuomadused klapivad rohkem kindlasti) ning palju toredaid ettevõtmisi. Igatahes oli igati fun ning kui mul oleks valida, mis aega oma elus tagasi minna, siis see see oleks. :)
Esimese kursuse lõpus kandideerisin üliõpilasesindusse (nagu mul veel vähe tegemisi oleks olnud) ning hakkasin tegutsema kultuuriosakonna juhina (1 aasta). Tööd oli palju ning kooliülesandeid ka omajagu, kuid millegipärast need kibedalt meeles ei ole. Tagasivaadates on meeles küll palju magamata öid, aga selle kõik kaaluvad ülesse need lugemata hulgal ette võetud ühised aktsioonid, korraldatud üritused jmt.
Öeldakse ju, et ütle mulle, kes on so sõbrad ja ma ütlen sulle, kes oled sina. I couldn' agree more!
Inimesed kes mind tollest ajast (ja siiamaani) ümbritsevad on nii positiivsed, eluröömsad, hakkajad ja aktiivsed, et ma kohe tahtsin olla ise samasugune. Mul vedas, et ma selliste inimeste keskele sattusin, sest ilmselt muidu ei oleks ma siin, kus ma hetkel olen (maailmareisi äärel), saan vaid spekuleerida...
Well, anyways, need samad inimesed toetasid mind ka hetkel, mil otsustasin, et läheks vahetusüliõpilaseks, et veidi uusi mõtteid ja kogemusi saada (sorry see kõlab küll nii paatoslikult, aga no ma ei oska seda viisakalt paremini hetkel väljendada).
... ja siit said alguse minu pikemaajaline välismaal viibimine.
Algselt pooleaasta pikkuseks plaanitud Erasmuse vahetus Taanis venis märkamatult aastaseks ning enne kui isegi aru sain, olin alla kirjutanud otsusele löpetada ülikool välismaal. Mitte et ma seda kahetseks. :)
Praeguseks olen lõpetanud University of Southern Denmark'i Manufacturing and Management Engineering erialal, sõpradele B.Eng Jaana Kurgpõld. :D
Kõrgkool Eestis on pooleli sealkohal, kust Taani läksin, st 2 aastat käidud, 2 oleks veel. Järgmine aasta peale reisi on mul plaanis minna edasi magistrisse, seetõttu natuke kahtlen, kas TTKd ongi mõtekas üldse ära lõpetada, sest edukalt jätkata saaks ma ka ilma selleta. Kuigi ideepoolest seal lõpetamine mulle meeldiks, sest mulle ei meeldi asju poolikuks jätta :P
Siitkohalt ka põhjus, miks kutsun end pooltudengiks. :)
Töö
Natuke ka minu tööelust.
Kuna ma olen ikkagi maalaps, siis nii kaua kui end mäletan olen aidanud vanemaid koduste töödega. Olgu see siis heinatöö, peenarde rohimine, loomadega tegelemine vmt.
Siinkohal tuleb mulle tegelikult meelde üks naljakas lugu, mida ma ei saa endale hoida.
Vanust võis olla ca 13-14.
Oli see nüüd hilissuvine või varakevadine aeg, kes seda enam mäletab, aga aeg oli vedada laudast sõnnik välja. Selleks tulid meile tavaliselt sulased, kes selle tükitööna ära tegid ja siis selle eest kindla rahasumma said. Mina, kuuldes seda rahasumma suurust, nägin võimalust oma taskuraha suurendada ning pakkusin varmalt, et võtan töö enda peale (te ei taha teada, kui suur meie laut on, nüüd teeb selle sama töö ära mingi väike traktor, kes sisse sõidab ja seal siis kühveldab). Lisaks kaasasin ka ettevõtmistesse oma tolleaegse parima sõbranna, naabritüdruk Kata. Saadud raha pidime kahepeale pooleks tegema. Ema-isa küll kergelt itsitasid selle peale, aga lauta me Kataga suundusime. Paar päeva kaevasime, midagi kuhugi poole ei liikunud - nii raske oli see. Lõpuks tõime välja isegi kirkad ja hakkasime nendega tööle. Kahjuks aga need paar kärutäit, millega me üle laudaukse läve saime, sinna ka jäid. Kirkad visati hiljem sulaste poolt järgi. Ainuke kord, kui pidin alla vanduma tööle ja tunnistama, et see mul ikka natuke üle jöu käis. :D
Aga tahe oli suur ja eesmärk (minu jaoks) üllas! ;) Aga tagasi päris teema juurde.
Kodus tehtud töö eest saime sümboolset taskuraha. Mingi hetk aga hakkas ärivaist peale tulema ning suundusime naaberkülas maasikaid korjama - good business (tegelikult oli vist põhjus see, et elasime maasikapõllust üle põllu ning olime lähimad abikäed sellel limiteeritud kiirel ajal). Kuna me aga sellised nobenäpud olime, siis avastasime järgmisel suvel uued ja paremad jahimaad kõrgemate palkadega. Hommikul kell 3 10 km jalgrattaga vändata ei olnud mingi probleem, et kella 4ks põllul korjamas olla. Teenistus oli ju ometigi hea - 2 EEKi (?) korjatud kilo eest!
Maarja ja Anneli (täditütar) olid erilised nobenäpud, mina olin pigem kobakäpp. Või tüdisin ma lihsalt sellest küürutamisest lõpuks ära.
Anyways, istusin mina siis ükskord kodus puu all, ema puhastas maasikaid, kui meile tuli külla meie naaber, kes juhuslikult tegi raamatupidamist ühele Muhu turismitalule called Vanatoa. Mina siis kurtsin, et üldse ei viitsi kohe neid maasikaid enam korjata ning tegin nalja, et äkki neile on seal Muhus kedagi tööle vaja (olin siis 15). Ene vastas, et see hooaeg vist enam ei ole, aga ta siis küsib järgmiseks aastaks.
Kevadel oli mul minu esimene "tööintevjuu" Helbega (tervitused siin on vist asjakohased :D ) ja juba mais hakkasin Muhus tööl käima. Amet - ettekandja. Lisaboonusena said tööle ka nobenäpud Maarja ja Anneli! :)
Esimene suvi (2006) ettekandjana kulges kiiresti ja megalahedalt. Minu esimene päris töö ju!!
Teine suvi (2007) vahetus Vanatoal juhtkond ning sain ühel kevadisel päeval kõne uuelt juhatajalt Erkkilt. Kutse tagasi ning lisaboonusena sain terve ettekandjatiimi kokku panna (tehtud valik oli ideaalne). Lisaks sain enda peale veel bookingud jmt. Kokkuvõtvalt - vastutusrikas ühele 17-aastasele, koolis mapp käes kõndida, juhuks kui keegi helistab, vahetevahel mingisse reisibüroosse sisse astuda jmt, kuid kindlasti asendamatu kogemus!
Kolmas suvi (2008) ei kavatsenud ma tööle minna. Lõpetasin keskat ning pidin sisseastumiskatseid ülikooli tegema. Kuidagi aga läks ikka nii, et sattusin tööle. Seekord Muhu Restorani.
Algselt pidin niisama puhkusi andma, lõpuks töötasin ikka kõigist kõige rohkem. Lahe oli see, et mul oli vabadus ning tookordne resto omanik Renè (may he rest in peace) oli ikka väga normaalne - kui tahtsin, avasin resto/ keset ööd, kui oli mingi üritus olnud. Kui ei viitsinud, oli oma asi. Tunde ja kohusetunde järgi. Ja selline töötaja empowering on väga kasulik vähemalt minususgusele töötajale.
Neljas suvi (1, 2009) tulin juba tööle Norrasse. Tegelikult pidin juba eelmine suvi tulema, sest Liisu pidi erialast praktikat tegema hakkama ning ei saanud enam ülikooli tõttu laia ilma peal laiali olla, aga ka mina ei saanud sisseastumiskatsete tõttu, seega tuli Maarja esimesena.
Tööd oli sel suvel palju, nats raske oli algul keeltega - esiteks inglise keele soravaks saamisega, eriti kui oled siiamaani ainult harjunud seda klassiruumis õpetajale rääkima. Teiseks norra keelega, või noh, pigem selgitamisega, miks ma seda ei räägi.
Viies suvi (2, 2010) tulin ka tagasi Norrasse. Hea võimalus kooli jaoks raha teenida.
Kuuenda suve alguseks (3, 2011) olin juba aasta aega Taanis elanud, aga suveks oli ikka vaja tööle tulla. Seega suvi Norras.
Seitsmes suvi (4, 2012) Norras on juba katkendlikum olnud, sest vahepeale jäi üks teine ots, millest kohe pikemalt. Aga kokkuvõtvalt võib õelda, et enamus Norras.
Nii, eelmise aasta sügisel pidin tegema 6-kuulise erialase praktika oma Taani kooli jaoks. Kandideerisin siia-sinna ning sain tööle maailma suurimasse tuulegeneraatoreid tootvasse firmasse Vestas. (enam nad vist küll esikohal ei ole, sest väiksed pilud võtavad üle, aga siiski...)
Suur Taani tootmisettevõte, üle 23 000 töötaja, tegutseb 63 riigis jne, jne. Ühesõnaga megakontsern. Megakogemus. Megatutvused. Megapraktika. Megavastutus (ei usu siiamaani, et minusugusele kollanokale mingeid asju teha anti). Mega, mega, mega... Olin seal kokku 8 kuud ning siis otsustasin lahkuda. Norra kasuks. Hmm, why? Ma olen selle üle oma teises blogis juurelnud, seega ei jääks siia pikemalt stoppama, aga long story short - teadsin, et tahan round-the-World (RTW, sellest ka blogi nimi) reisile minna ja Norra oli rohkem flexible minu jaoks tol hetkel.
Nii, igatahes, kui keegi endiselt veel tahab teada, kust ma oma kapitali olen saanud, et reisile minna, siis siin vist on vastus. Rikast Kanada vanaonu mul ei ole, seega kõik tuleb ikka ise raske tööga teenida.
Ja pealegi - ega ma nii suure eelarvega siis ka lähe (elamine on ikka iga aasta oma jao (loe: enamuse mo teenistustest) võtnud ju), tagasihoidlik seljakotirändur nagu ma olen. :)
Et veel viimast välja pigistada, siis resideerun jõuludeni Norras ja üritan natuke veel teenida ja peale seda on minek.
Communication plan
Facebooki loodud leheküljele hakkan postitama hetkemõtteid, -tundeid, -emotsioone, -pilte ja muud taolist, ilma suurt korrapära hoidmata. Lihtsalt nii nagu tuleb. Kajastab alati kõige paremini minu olukorda antud ajahetkes ja hoiab huvitatud kursis.
Võib-olla (väike lootus) leian selle kaudu ka inimesi, kes teavad inimesi etc, kes saaksid mind enda juures hostida. Tuttava tuttava tuttav on ikka parem kui kontvööras. :)
+ kõik toetusavaldused on väga oodatud.
Miks mitte postitada neid enda lehele? Ma ei taha hakata inimesi oma sõbralistis liigse müraga häirima. Kui teid huvitab (mida ma töepoolest loodan), siis kiire "like" ja hakkab infot mo seikluste kohta tulema nagu Vändrast saelaudu (ofc kui internett seda lubab). See kestab ainult teatud ajavahemiku (4+ kuud) ja hoiab asja kontrolli all. Samal ajal jõuaksid pooled inimesed mind oma sõbralistist ära kustutada või lihtsalt ära blokkida.
Blogisse jaanartw.blogspot.com hakkan kirjutama pikemaid jutukesi, arutlusi nähtu ja tehtu kohta. Üritan seda korrapärastada ning teha asja lihtsaks, et ka hiljem oleks see hea ette võtta ja kas endal läbi lugeda või isegi köitesse panna. :) (lennukad ideed :D )
Lisaks organiseeritud pildid. Võib olla pean ka mingi albumilaadse asja kuhugi looma, we'll see, aga tahaksin asja siiski võimalikult lihtsana hoida.
Siin jutustan lahti oma eelarve, toon välja kulud, analüüsin kitsaskohti, kuid mis kõige tähtsam, (kuulus reklaamlause kuluks nüüd ära) no hidden costs! :)
Miks ma eraldi blogi lõin enda eelmisest? Mul kergem hallata, teil lihtsam jälgida.
Mõlemasse kohta lisan oma reisikava, nii on hea jälgida, mis ajal ma kusagil olen ning kui kellegil on soovitada tutvusi (tasuta ööbimiskohta), põnevaid paiku või soov äkki ise minuga mingiks hetkeks liituda, siis on seda hea selle järgi planeerida.
Aga jah, tänaseks vist kõik, olen juba niigi palju teie aega viitnud.
Järgmises kirjas:
* reisimismeetodid
* ööbimine
* reisiplaan
* budget so far
Jääge meiega! :D (OK, OK, minuga... ego ikka küll... :D)
-j
In English
Hi guys!
Well, sorry to say, but right now this content is not available. Try to use Google Translator or smth... :D
Actually, I'll try to improve and will figure something out! :) Meanwhile - take a look at the pictures! ;) :D
Subscribe to:
Posts (Atom)